Väljaotsa Memm, nimepidi Elfride Rausalu, sündinud Kilström (19.jaanuar 1917 - 21.detsember 2008) on nüüd maetud Loksa Maarja kiriku surnuaiale. Suure viltusetüvelise leinakase alla, 1965. aastal surnud abikaasa ehk minu vanaisa kõrvale.
Matused olid vaiksed ja ilusad, isegi ilm oli - hoolimata jõulujärgsest ajast - pigem kevadine. Kohal oli suurem osa Memme järeltulevatest põlvedest - mõlemad lapsed ehk minu ema ja onu Enn (vanim tütar, minu tädi Maila suri 2007.aastal), 11 Memme lapselast (12st, tulla ei saanud ainult Maire) ning lapselapselapsed. Muide, Memmel on olemas juba ka viienda põlve järeltulija ehk lapselapselapselaps - Mareti poeg Kristjan on juba kolm aastat isa. Lisaks sugulased ja hõimlased ning külanaabrid - mul on hea meel, et Memme saatis tema viimasel teekonnal nii palju inimesi. Maret ja Andrus tulid kohale isegi Soomest, kus nad mõlemad juba pikemat aega töötavad.
"Muidu oleks veel kurvem olnud, aga Memm oli nii rõõmsa näoga," ütles seitsmeaastane Helen ja tal oli õigus - Memm nägi kirstus välja vabanenud ja rahulik.
Aga ikka oli see kurb ja raskem, kui ma arvanud olin. Olin plaaninud peielauas Memme mälestuseks kõne pidada, aga suutsin vaevu öelda mõne lause. Ja kirstumatusel on kaks kohutavat, kohutavat hetke: kirikuõpetaja sõnad "Mullast oled võetud..." kirikutseremoonia lõpul ning kolm peotäit mulda langemas tuhmi mütsatusega vastu kirstukaant...
Aga lõpuks ometi saab Memm nüüd puhata. See on lohutav mõelda.