Täna, 9.novembri hommikul kell 8:30 suri meie Mäepealse Memm.
Kuu aega enne oma 96. sünnipäeva.
Ta läks, sest ei tahtnud enam elada ja puusaliigese operatsioonist tekkinud tüsistustega võidelda. Me olime sellega juba vaimus leppinud - aga ikka on kurb ja valus.
Memme matused on järgmisel laupäeval. Algavad ärasaatmistseremooniaga Memme elupõlises kodus Mäepealsel ning sealt sõidame Loksa kirikusse, kus õpetaja Jalakas ta viimsele teekonnale pühitseb. Memm saab maetud üsna kiriku kõrvale, suguvõsa hauaplatsile nagu tema soov oli. Kõik asjad said täna juba korraldatud ja kokku lepitud.
Aga Memm pole seda väärt, et teda meenutades ainult nutetakse. Rahulik mõte, et ta varsti ära võib surra, oli tema kaaslane juba viimase paarikümne aasta jooksul. Ja seetõttu võttiski ta vist iga päeva nii rõõmsalt ja eluisuga - nagu kingitust. Kui ka meie suudaksime varsti jälle helge mälestusena meenutada aega, mil Memm veel meiega oli...
Sellel - kahjuks mitte eriti kvaliteetsel fotol- on ta oma armastatud Mäepealse õues koos oma viimase koera Pollaga. Pilt on tehtud 5 aastat tagasi.
Memmel olid ammusest ajast valmis pandud suririided. Nüüd, Kristini tavandibüroos neid lahti pakkides selgus, et koid on musta kostüümi seelikusse oma kookonid kudunud ja selle selja tagant auklikuks söönud. Nii kaua oli seelik oma aega oodanud... Kohe tuli meelde Memme jutt tema vanaemast, keda hüüti vist Kärga Eit. Nimelt olla tahtnud too Eit, minu vanavanavanaema siis, et talle kirstu valged villased sõrmkindad kätte pandaks: eluaeg rasket talutööd teinud vanainimese käed olevat muidu koledad. Ja hoolsalt oli ta seepärast iga nelja-viie aasta järel endale uued surikindad kudunud, sest eelmised olid koide poolt pudedaks puretud. Kuna ka tema elanud 96-aastaseks, saanud ta sel moel ikka päris mitu kindapaari valmis vihtuda, enne kui viimaseid lõpuks tarvis tuli...
Mäepealse vanatoa kolikambris seisab juba ligi paarkümmend aastat puurist, mille Taat kunagi Memme jaoks oma kätega tegi. Teise, mis juba ammu kasutusel on, tegi ta muidugi ka - enda jaoks. Selline hoolitsev ja ettemõtlev Taat oli... Aga kuna keegi pole pikkade-pikkade aastate jooksu seda risti vaadata ja välja võtta tahtnud, võib ka sellega olla ühtteist juhtunud. Tõnu ja Peep lähevad neljapäeval maale maja kütma ja metsast kuuseoksi varuma, nende ülesanne on siis ka rist välja otsida ja vajadusel näiteks üle värvida.
Ja hauaplatsil seisab Memme oodates kivi, kuhu tema nimi ja sünnidaatum juba peale raiutud - meie ülesandeks on ainult hoolitseda, et lisatud saaks 9.11.2007. See on mulle küll eluaeg mõnevõrra kõhe ja mittemeeldiv tundunud, hauakivilt veel elusoleva inimese nime lugeda - aga Memme jaoks oli kunagi suremise fakt nii loomulik elu osa, et ta ei pidanud seda üldse imelikuks.
Oma matuserahaks oli Memm kõrvale pannud kolmkümmend tuhat krooni. Kuna meil on suur suguvõsa ja on ka palju muid inimesi, kes Memmest hoolisid - külarahvas näiteks -, tulevadki suured peied.
Minule jääb aga Memmest igaveseks mälestuseks viimane külaskäik tema juurde Mäepealsele tänavu septembris, vähem kui kaks kuud tagasi. Kui Memm oli nii toimekas ja tragi nagu alati. Kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat olin ma niimoodi rattaga tema juurde sõitnud, alati leides eest sooja toa ning sooja südamega hoolitseva vanaema.
Nüüd ei iialgi enam.
Ode oligi viimane, kellele Memm sünnipäevakaardi ja kingituse saatis.
Ja minul on tunne, nagu oleksin mingi teatepulga üle võtnud. Ma pole oma isapoolses suguvõsas enam järjekorras kolmas, vaid juba teine põlvkond. Nagu oleksin ootamatult suureks saanud.
____
Siin on meenutused Memme 94. ja 95. sünnipäevast.
Ja siin ajalises järjestuses tema viimnekuu: luumurd, mis algul tundus lõppevat hästi , aga tekkisid probleemid ja järgnes vaikne, kuid kindel hääbumine.
Muudele Memmega seotud sissekannetele olen eelnevas tekstis juba viidanud.
Ja sellel fotol, mis on tehtud umbes15 aastat tagasi, olen ma maal mingis pidulauas (kahjuks pole pildile õigel ajal taha kirjutatud, mis aasta ja millise sündmusega tegu) ja minu kõrval on mu kaks vanaema: vasakul Väljaotsa, paremal Mäepealse Memm.
Nüüd on mul alles ainult üks vanaema.