Ma olen ühtaegu õhevil ning siiralt, suurelt ja värviliselt kade. Sest Triin (minu poolt vahvaks peetav inimene tema ajaveebi ja kaudselt tuttav multispordi kaudu) teeb teoks ühe suure unistuse.
Ka meie Leivoga oleme õhtute kaupa arutlenud sellise gap-yeari võimaluste üle. Algselt ümbermaailmareisina mõeldu muutus ka meil lõpuks mõtteks avastada korraga, aga see-eest põhjalikumalt üks maailmajagu. Ja muidugi taandus meie plaan realiseerumise märke omandades lõpuks sellele, et enne tuleb lapsed suureks kasvatada. Nii et Suurele Reisile lähevad lõpuks sellised soliidsemas eas härra ja proua :) Aga küll nad lähevad!
Nimetu igatsuse maailma näha, mis eriti tuleb peale siis, kui endal ühtegi retke silmapiiril ei paista (kuid teised on kuhugi minemas) võtab minu jaoks kõige paremini kokku üks eriline rändurihingega inimene ühes juhuslikus mulle saadetud kirjas. Nii hästi, et see kiri juba seitse aastat mu segasummasahtlis vedeleb. Usun, et kirjutaja siinse tsiteerimise pärast ei pahanda.
"Vanal ajal oli lihtne, orjasid kupja all ja sündmus oli kui 30aastaselt merd nägid. Saaremaa oli juba maakera kuklapoolel ja seal elasid lõpustega inimesed narvalase jaoks. Nüüd kisub emotsioon ugrilase hinge kohapeal neljaks igalpool kus käid ja tuletab ennast hiljem iga kuu meelde."
Nii ongi.
Ning Triin ja Kristjan, teile peame pöialt!