Ehh, ma olen tüdinud vastamast küsimustele, mida arvan mina oma eksabikaasa artiklist Ekspressi meestelisas "Jobu". Edaspidi suunan kõik küsijad siia lugema :)
Esiteks - mulle üldse ei meeldi kasutada oma eksi kohta sõna "jobu". See on kuidagi väga halvustava maiguga (minu jaoks), isegi kui ta ise ennast niimoodi tituleerib. Minu jaoks on ta lihtsalt teistsuguse ellusuhtumisega inimene.
Teiseks - samamoodi ei oska ma pidada ennast karjäärinaiseks. Kui karjäär on see, et teed tööd, mis sulle meeldib ja jõuad 30+ vanuses maineka firma keskastme juhi/tippspetsialisti positsioonile, siis jah. Aga minu meelest on karjäärinaised siiski midagi enamat.
Kolmandaks - artikkel on põhimõtteliselt õige, umbes sellise skeemi järgi meie elu ja lahutuse lugu kulges. Aga väidan, et põhjuseks polnud minu (küsitav) karjääritegemine, vaid see, et me olime olemuselt liiga erinevad inimesed. Sest kui suhte alguses on suur erinevus ja vastandlikkus teineteise poole tõmbavaks jõuks, siis mida aeg edasi, seda tõukavamaks see muutub. Mul pole kunagi olnud illusiooni oma meest muuta või ümber kasvatada (ilmselt temal minu osas samuti mitte), aga ühel hetkel läks maailmavaateliste erinevuste talumine liiga raskeks. Eks siis, kui biokeemiline armastus üle läks ja tuli hakata teineteise juures muid väärtusi leidma.
Sest minul on eelkõige vaja seda, et saaksin oma mehe üle uhke olla. Eksi puhul olin ma algul uhke tema säravate kirjutiste üle, aga neid jäi aja jooksul aina vähemaks ning lõpuks oli periood, kus tundsin tema ajakirjanduses avaldatud asjade pärast lausa sügavat häbi. Ta ei arenenud, vaid mandus. Viitsimatusest pisutki pingutada, arvan mina oma mätta otsast vaadates.
Samuti olen mina õnnelik eesmärkide saavutamise üle. Kasvõi siis, kui olen näiteks kodu korralikult ära koristanud. Ning sellele oodatavale tulemusele (puhas tuba) mõeldes pole ka protsess (ehk koristmine ise) üldse nii piinav. Tema aga, vastupidi, keskendus piinavale protsessile, mis ajas suitsetama ja jooma ja sageli jäi protsess seepärast enne tulemuse saavutamist üldse katki. Või pigem üldse alustamata. Nii väikestes kui suurtes asjades, ning viimaste puhul oli see minu jaoks ikka tõsiselt masendav.
Ja siis veel finantsdistsipliin. Minu arved peavad olema korralikult makstud, tulud ja kulud tasakaalus. Võlanõuded ja kohtuähvardused, üle pea kasvanud pisivõlgnevused või kergekäeliselt võetud ja nüüd täitmist ootavad kohustused ajasid mind lausa hulluks. Seepärast võtsin pere finantsjuhtimise varsti täielikult enda kätte ning eks maksis mulle lihtsalt oma tuludest teatava summa (mis pealegi jäi aja jooksul aina väiksemaks/ebaregulaarsemaks ja lõpuks täiesti lakkas). Pean tunnistama, et seegi ei kasvatanud minu lugupidamist tema suhtes.
Nii et jah, me lihtsalt ei sobinud. Minu jaoks arusaamatud ja mittetolereeritavad omadused varjutasid aja jooksul kogu selle hea, mis temas olemas on ning mis meid pikki aastaid koos hoidis. Et ta on huvitav vestluspartner. Armastav isa. Andekas inimene. Ja kõike muud.
Samas olen ma täiesti kindel, et mõni teistsugune - boheemlaslik, laialivalguv ja kohustustesse kergekäeliselt suhtuv naine on sellise, ütleme siis pealegi et jobu-tüüpi mehega väga õnnelik. Sest need minu jaoks halvad omadused pole tema jaoks üldse olulised.
Minul aga on hea hoida oma eksiga kaugsuhteid. Sest kaugelt vaadates paistab halb välja vähem ja hea rohkem ning ma saan oma laste isast siiski hästi mõelda. Näiteks see Jobu artikkel mulle tegelikult meeldis - sellised mehed on ju olemas, vaja nad siis ka kapist välja tuua.