Olematu lumega vastlapäev. Lund Põhja-Eesti sei ole ega tule, vastlapäeval sajab vihma. Vastlaliugu tegema küll ei kutsu. Ainus nutikas meie perest oli Kati, kes läks vastlaliugu tegema reede hilisõhtul. Sest reede õhtupoolikul hakkas ootamatult sadama lund ning muudkui sadas ja sadas. Noh, mitte kauaks. Kuskil kell üheksa muutus lumesadu taas vihmaks... Aga Kati & Co igatahes said Vanaka piirkonnas oma vastlaliud tehtud. Lisatud pilt on kah sellest üritusest, Katit pildistas tema sõbratar Triinu.
Jaan Künnapi fotonäitus. Avatakse küll alles 7.veebruaril, aga käisin pühapäeval abiks seda Kiek in de Kökis üles panemas. Jaan ju va naistelemmik, muidugi oli terve hulk klubi naiskäsi teda aitamas :) Näituse kolmest korrusest on minu eelistus kõrgeim, see mägedepiltide oma. Ja üldse - Jaanil tuleb koos näituse avamisega ka juubel, mistõttu ta nimetab seda näitust ka oma elutöönäituseks. Ma pole siiani aru saanud, kas tõsimeeli või naljaga pooleks. Igatahes võiks mõni ajakirjanik temaga sellel puhul juubeliintervjuu teha :)
Harjutused köiel. Mina küll assisteerivas vormis, Lasnamäe kergejõustikuhallis ronis Mountain Loghome in corpore - ikka Bergsoniks valmistudes.
Laste suusatunnid. Oeh, nagu eelmistel talvedel on see ka tänavu üks eluprojekt ka mulle, sest mu õrn emasüda lubab laste ja suuskade kooslust ebamugavatesse bussiseiklustesse ainult viimases hädas. No tegelikult pole mu emasüda liiga nõrk midagi, lihtsalt sinna Trummi suusaradadele jõuda ON raske, eriti kui koolipäevad pikad nagu vanemates klassides ju olema kipub ja lastel ka muid kohustusi-harrastusi. Katil on tänavu suusatamise asemel uisutunnid, tema asemel on autos koha leidnud Kreete, kel tänavu esimest aastat see koolisuusatamine algas.
Karini perega Harku metsas. Käisime pühapäeval Harku metsas jalutuskäigul. Karin, Toomas, Helen, Martin, mina. Toomasel oli pudel õlut kaasas, aga laste tempos kulgedes - arvestades ka kõiki kännuseeni, mida vahtida, ja ojasid, kuhu käbisid visata jne - ei tekkinud vist hetkekski nii suurt sooja naha vahele, et oleks tahtnud seda jooma hakata :) Aga muidu oli tore. Matu juhtimisel keerasime suurelt teelt ära rajale, mida enne meid oli valinud ainult kaks ekstreemratturit - kuna lumekirme oli maas, olid jäljed hästi näha. Muudkui aga läksime siis mööda seda hullude ratturite rada, natuke läbi soise ala ja siis pöörasime esialgse suunaga risti, et kulgeda mööda kõrgemat perve. Pärast kaardilt vaatasime, et olime liikunud mööda Mustsoo esimest kõrgusjoont. Tee kõrval lodus kasvasid isegi hundinuiad!
Meie Suur Reis. Leivo käis Peep Vainu koolitusel, nii et kui ta nüüd mõne teema käsile võtab, on mul kohe hea norida stiilis "ahhaa, elluviimise ja saavutamise õppetunnid on mõju avaldanud". Muidugi norisin ma niimoodi ka siis, kui võtsime taas käsile meie tulevase ümbermaailmareisi plaanimise. Lisatud pilt on meenutus eelmise talve Maroko-rännust, pildistatud kuskil Marrakeshi katusel. Selliseid emotsioone tahaks koguda muudkui veel ja veel ja veel..
.jpg)
Algus oleks meie Suurel Reisil siis aastal 2018, kui kõik lapsed enamvähem iseseisvad ja endaga hakkama saavad. Leppisime kokku, et mõlemad listime kohad, kus kindlasti käia tahame, ja siis hakkame vähehaaval plaane koostama. Sest reisi plaanimine on ju vähemalt pool mõnu asja juures :) Lisaks tuleb vähehaaval hakata mõtlema ka finantspoolele, et reisi ajal sellele - ja võibolla ka mahajääjate heaolule - liiga murelikult mõtlema ei peaks. Aastal 2008 loen aga Triinu Logbooki :)