Kati pidi reedel minema ööseks ühe sõbranna poole. Koos teistega, kes nende kimpu kuuluvad. Noh, mingu, aegajalt nad ikka käivad. Öine muusikakuulamine, saladuste vahetamine, tagarääkimine, MSNis türklastega chattimine ja muu selline. Tuttav lugu, ise ka nii teinud (välja arvatud muidugi msn, mis minu teismeaastatesse arusaadavalt ei kuulunud). Õhtul umbes viie paiku läks ja järgmise päeva lõunaks lubas tagasi olla, vastavalt sellele, kuidas üles ärkavad.
Aga ennäe! Heast peast olid nad hoopis rongiga Keilasse sõitnud, kus ühel neist mingid (pool)tuttavad poisid. Mööda Keilat ringi trallanud, tänavatel laulnud ja öösel viimase rongiga tagasi tulnud. Siis sõbranna juures vesipiipu suitsetanud, nii et pärast oli olnud oksendamiseni paha. Ja siis ikka pisut seda ka, mida esimeses lõigus oletasin.
Ja minul on hirmus hea meel. Selle üle, et Kati kõik oma seiklused ära jutustas, mitte koju jõudes hooletult "ah, mängisime Monopoli ja lobisesime" ei maininud. Ega ma poleks kahtlustama hakanud.
Ma loodan, et ka teised samamoodi tegid, sest neil kõigil on normaalsed, ütleksin isegi, et toredad emad. Ei, olgu - üks ilmselt ei räägi. Tema ema, kuigi kah tore inimene, tundub mulle oma lapse tegemiste suhtes kuidagi huvitu ja ega siis tütargi teda üleliia tüütama hakka.
Minul aga on tunne, nagu oleksin emamedali saanud. Ja eks mul ole ikka ka uskumus, et kui ma oma maailma avastava teismelise tegemistest kasvõi tagantjärele tean, läheb tal kõik kuidagi kergemini ja paremini...
Aitäh, Kati.