Kuskilt on mulle meelde jäänud täiesti kasutu teadmine, et Maa liigub ümber Päikese kiirusega umbes 107 000 km/h, ise samal ajal muidugi ka ümber oma polaartelje pööreldes. See on ikka täiesti kohutav kiirus, millega me läbi musta lõputu ilmaruumi kihutame... Muidugi tuleb siis ka meil, kübemetel, selle meeletu tempo käigus igasuguseid asju ette.
"Misantroop". Käisime Leivo töökaaslastega Von Krahlis "Misantroopi" vaatamas. Mida iganes ma sellelt etenduselt ka eeldasin, ta ületas või õigemini keeras täiesti teistpidi kõik ootused. Komödiantlik, suurepäraste näitlejatöödega etendus. Juba kriidiga joonistatav ja aegajalt kustutatav-täiendatav lavakujundus oli väärtus omaette. Kati, kes seda varem vaatamas käis, ütles, et korra astus üks näitleja joonistatud koerale peale - aga meie etendusel olid kõik asjad täpselt välja peetud. Isegi riiulilt põrandale visatavaid raamatuid tõmmati riiulist maha samapalju kui pärast põrandale joonistati.
Internetielu on habras. Lõbusal õhtusöögil "Moskvas" rääkisid Leivo, Risto ja Urmas pikalt serverite virtualiseerimisest ja Risto soovitas tungivalt, et ka meie ekstreem.ee serveriga tuleks sama asi ette võtta. Nii et kui järgmisel hommikul ajaveebile ligi ei saanud, siis ma arvasin, et Risto ongi asja käsile võtnud ja muudkui virtualiseerib. Tegelikult tuli välja, et meie server on lihtsalt otsad andnud... Mõni nädal tagasi elasin üle samasuguse ehmatuse, kui server ei töötanud. Mõtlesin juba paaniliselt, kuidas internetiarhiivides ringi tuuseldades saaks võimalikult palju ajaveebi sissekandeid taastada... Leivo sai mõlemal korral serveri jälle tööle, aga ikka on mul hingesoppi mure hiilinud -mis saab siis, kui ühel hetkel mingi infotehnoloogiline äpardus mu nelja-aastase arhiivi kustutab... Ajaveebi ajaloost on juba saanud väärtus omaette ja kahju oleks eda kaotada.
Varsti juba neli aastat. Siit edasi ongi hea jätkata, et 27.detsembril on mul juba neli aastat seda blogi peetud. Aegajalt vaatan tagasi - mida ma tegin eelmistel aastatel sel ajal, mida mõtlesin, mida tundsin...
Suured lapsed. Kati käis sõprade soolaleivapeol ja rääkis, et jälle kord oli ta tundnud end täitsa tatina. Vanuse mõttes: kuna tema poiss on temast veidi vanem (teist aastat ülikoolis) suhtleb Kati (teist aastat gümnaasiumis) nüüd ka inimestega, kes üürivad paarina korteri, või on elanud vaheaasta kooli ja ülikooli vahel teisel pool maakera, või käivad tööl, või saavad lapse... Mulle tundub Kati nii suur ja täiskasvanulik ja oma aktiivse maailmaga, aga saan aru, et sellises seltskonnas on see ikka ja ainult koolitüdruku-kogemus. Ainus lohutus, et vanuse kasvades kasvavad ka kogemused ja see koolitüdruku-seisund läheb mööda. Ja siis on sellest isegi kahju :)
Ode on ka kuidagi üleöö väikesest armsast tüdrukust ilusaks sihvakaks tütarlapseks saanud. Ühel õhtul tegin ma muretseva emana kontrollkõne, kui kuulsin, et punt teismelisi, Ode nende hulgas, lärmab ja lõkerdab kohaliku kaubanduskeskuse lähistel. Pärast küsisin üle, et ega ma nüüd vanemliku kontrolliga liiale ei läinud, niimoodi helistades ja teda plaanitust varem koju kutsudes... Tegelikult ma väga tahaksin, et lapsed saaksid sõpru-sõbrannasid oma väikesteks pidudeks või niisama koos olemisteks koju kutsuda, aga ruumiga on meil nagu on.
Ode on praegu sellises arenemisjärgus, kus ta on lausa haigettegevalt armas oma sisemises haavatavuses ja õrnuses. Nagu taim, mis on kiiresti pikkust visanud ning seepärast veel hästi õrn. Ma tahan talle olla hästi-hästi hea, et ta tunneks end hoituna ja kaitstuna - see minu pesamuna.
Jüri sevastu oleks justkui viimasel ajal läbi teinud mingi asjalikkuse ja täiskasvanumise kuuri. Kui vaatan seda rahulikku ja mõistlikku noormeest, tundub täiesti uskumatu, et alles mõni aasta tagasi oli ta põikpäine varateismeline Sõnni-kutt, kes suutis mind mõnigi kord oma jonnakusega nii endast välja viia, et kord isegi käes olevad asjad röögatades põrandale viskasin, muudest vaiksematest endast väljumistest rääkimata... Kui aeg lisab veel natuke avatust ja tolerantsi (ja küll ta lisab!) ning lihvib maha teismeea mühisevat halvakspanu maailma ja inimtegevuse nüansside vastu (ja küll ta lihvib!), siis ... siis ongi juba mees valmis.
Majanduse ülevalhoidjad. Praegu hakkab juba tulema õige aeg osta, kui see raha poolest võimalik on. Karin ja Toomas soetasid uue auto (mis Karini nõudel on automaatkäigukastiga ja saab eeskätt just talle sõitmiseks), Kairi soetas sülearvuti ning isa hiigelmõõtu teleka (mul läheb kogu aeg segi, on see LCD või plasma). Ning mina ja Leivo plaanime abiellumist - elu läheb ikka edasi ka kriisiajal.
EBSi ball. Minu teine ülikool, EBS, sai tänavu 20- aastaseks. Ülikooli jaoks pole see loomulikult mingi iga, aga ma usun, et EBS veab kindlasti välja ka 200 ja edasi. Äriharidust kaela kallavate uusülikoolide üle on küll nii ja naa ironiseeritud, aga mina igatahes sain EBSist väga palju nii haridust kui haritust. Mitte et mul iga päev rahandusalast analüüsi või muud sellist vaja läheks, aga ma saan neist asjadest nüüd aru ja maailmale oleks justkui üks tahk jurde tulnud, mille olemasolu ma varem ainult väga häguselt tajusin. Ja avaramas maailmas tunnetad ka piire, võimalusi ja toimemehhanisme paremini. Nagu armastab öelda mu endine ülemus, kah EBSi vilistlane Peep: "Saab asjadest aru".
Ja ballil me Leivoga isegi tantsisime :)
Epu raamatud. Käisime koos Katiga "Minu"-sarja Moldova, Tai ja Alaska raamatute esitlusel. Meeldis idee teha mujal maailmas viibivate autoritega intervjuud üle interneti -väga mõjus oli. Ning kohalviibinud Alaska-raamatu autor oli ülisümpaatne, juba selle pärast peaks raamatu ostma.
Hiljuti ütles töökohtumisel üks kirjastusäriga tegelev inimene, et raamatumüügis kasvab trend "hot or not" ehk müüb see ja ainult see raamat, mis kohe algul suudab murda end raamatupoodide müügiedetabelisse (see TOP 10, mis ka poodides väljas). Seda enam oli hea näha, et Alaska-raamat oli suutnud hõivata juba kaheksanda koha.
Ja kinnitamaks, et maailm pole muud kui üks globaalne küla, kohtus Kati pärast esitlust Viru Keskuse kohvikus juhuslikult inimestega Moldovast, kellega koos olid nad Moldovas oma euroasja ajanud.
Mida veel...? Kindlasti on veel igasuguseid asju juhtunud, aga kuna pole kohe kirja pannud, on need hetked ja emotsioonid juba möödanikku lehvinud.