Siin peab nüüd alustama päris kaugelt. Millalgi septembris, kui minul järjest igasuguseid haiguseid ja hädasid ilmnema hakkas, mida arsti liiga pingelise eluviisi süüks panid, istusime kord Leivoga oma kaheinimesekorteri laua taga ja jõime teed. Ja Leivo ütles, et niimoodi kolmes kohas elada on ikka keeruline ja et üldse oleks meil vist ikka aeg korterielust kõige selle võlude ja valudega loobuda ning majja kolida – muidugi arvestades kõigi selle võlude ja valudega.
Tegelikult pole me kumbki otseselt ihaldanud majaomanikud olla – muidu oleksime seda ju ammu olnud. Korteriinimese muretu vabadus on olnud määrav: mäletan, kui kümmekond aastat tagasi ratastega pikemat tiiru tehes nägime peresid aias põõsaid kärpimas ja muru niitmas, siis arutasime, et küll meil on ikka hea elu olla sellistest muredest vaba.
Aga eks selle vabaolemisega ole nii ja naa. Elades 8-korterilises Kalamaja vanas puumajas ja olles ühistu esimees, olid Leivol lõpuks kõik need majaomaniku mured, ainult kaheksa korda suuremad. Lisaks renoveerimisprojekti vedamine läbi kõikide ametkondade, kooskõlastamiste ja hinnapakkumiste, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et Kredexi rahad said otsa, aga ilma selle toetuseta pole ju mõtet teha. Majaomaniku rõõmud – eeskätt vabadus arvestada ainult endaga ning teha nii, nagu endale meeldib – olid aga täiesti puudu. Nii see elumuutuse mõte siis küpsema hakkaski.
Vahepeal olid kiired ajad – nii mina kui Leivo kirjutasime oma raamatuid, nii et korterimüügiga aktiivselt tegeleda ei jõudnud. Siis tulid jõulud, mille eel polnud eriti mõtet tegeleda – nii et alles uuel aastal võtsime asja aktiivselt käsile ja saime endale ka maakleri. Lennet, kes tegutsebki eeskätt Põhja-Tallinna piirkonnas, tahame selle koostöökogemuse põhjal soovitada küll kõigile, kes selles piirkonnas korterit ostavad või müüvad – väga professionaalne, pühendunud ja asjatundlik ning lisaks kõigele ka äärmiselt tore inimene.
Kõigepealt sai müüki pandud Leivo korter, sest see oli laenuvaba, nii et selle müügist sai suurema summa uue kodu sissemakseks. Praeguseks ongi see müüdud ning loodan, et uued omanikud – sümpaatne noor perekond – ehitab sellest endale toreda kodu, mis nende praeguses eluetapis ideaalselt sobib. Teine korter on praegu müügis, kõik ostjad teretulnud 
Uue kodu otsingud
Maja või ridaelamut otsides oli meie esmaseks kriteeriumiks, et ta peab olema linnatranspordi haardeulatuses ning soovitavalt võimalikult kesklinna lähedal. See ahendas valiku üsna kitsaks: Kristiine, Veskimetsa ja mööndustega ka Nõmme. (Mööndustega tähendab seda, et see on siiski üsna kaugel ja teiseks kipuvad seal ka majad olema kõrgemast hinnaklassist. ) Teiseks kriteeriumiks oli sellise panipaiga või koha olemasolu, kus saaks hoida ka kahte kajakki, muust spordi- ja matkavarustusest ning Leivo tööriistamajandusest rääkimata.
Esimeseks ihalusobjektiks sai A-energiaklassi maja Kuldnoka tänaval, mis aga kahjuks oli juba broneeritud sel hetkel, kui meie kuulutusi vaatama hakkasime. Põgusalt kaalusime mitut varianti, kuni jäime tõsisemalt pidama majal Nõmme teel. Suure krundiga maja oli pooleks ning mõlemad pooled müügis. Paraku oli teisel poolel pärimise teel seitse omanikku, lõpuks hakkas üks neist mõtlema, et äkki ta ostab ikka ise kõik ära jne – ühesõnaga, projektist paistis kooruvat lõputu ja võibolla mitte kuhugi jõudev asjaajamine, nii et loobusime. Tegelikult oli minul selle üle üsna hea meel, sest ehkki maja oli väga perspektiivikas, tähendanuks selle kordategemine alguses hullu tööd. See tähendab, järjekordset megakoormust Leivole. Sest ehkki mind pole üldse siidikäeks kasvatatud, on mul mingi – soovoliniku meelehärmiks võiks vist öelda, et naiselik – vastumeelsus ehituse ja muu sellise suhtes. Jah, ma tean, et paljud naised saavad kõige sellega edukalt hakkama ja kantseldavad selle juures mehi ja poegigi, aga mina tõesti mitte… Mul on ikka vist tugevalt veres see maa-elukorraldus, kus “mehed” (niimoodi koondnimetusega me ütlemegi, tegijate east hoolimata) teevad tähtsaid asju, näiteks ehitavad teist korrust või remondivad traktorit, ja naisterahvad hoolitsevad söögi, ehitustandri koristamise jms eest ning pahandavad “meestega”, et need oma riiete ja jalanõudega prahti tuppa tassivad või mustade tööriietega diivanil istuvad … Igatahes, nagu öeldud, mul oli Nõmme majast natuke kahju, aga natuke ka hea meel selle loobumise üle.
Lõpuks jäid lõppvalikusse kaks ridaelamut. Uuem (lausa tuliuus, keegi polnud sees elanud) ja modernsem, aga väiksema õueruumi ja panipaigapuudusega (kajakid!) koht Vuti tänaval ning vanem (kui 2006.aasta maja kohta võib nii öelda) paarismajapool Räägu tänaval, kus olemas nii õu kui garaaž. Ehkki ka Vuti meile väga meeldis, langesid kõik muud argumendid Räägu kasuks.
Ja mitte ainult ratsionaalsed argumendid! Kindlaks vihjeks, et peame just sinna kolima, oli see, te kui Leivo koos Manueliga maja ehituskvaliteeti hindamas käis, õnnistas kohalik lind teda pähesittumisega – teadagi tähendab see raha ja õnne Ja et seda tunnet veel kinnitada, siis päeval, kui mina käisin Katiga majaostu eellepingut sõlmimas (Leivo oli sel päeval komandeeringus ning Kati oli kaasas kui juriidiline nõustaja), siis edevast klantsivast Tornimäe ärikeskusest välja astudes kukkusin ma oma heleda mantli ja ilusate saabastega äärmiselt ebaelegantselt poriloiku istuli
Ja see pole veel kõik! Eellepingu sõlmimise päevaks sai 28.märts – meie pulma-aastapäev ning üldse kuupäev, mil meil palju olulisi asju juhtunud…
Praeguseks oleme pea kõik asjad Niinest Räägu tänavale kolinud. Lõplikuks sisseseadmiseks kulub veel muidugi hulk aega, aga igatahes on juba praegu kindel, et elumuutus oli oma vaeva väärt.
Ainus, mis mul praegu hingel kripeldab, on see, et meil ei õnnestunud sellist elumuutust teha varem – siis, kui me 2006.aastal selleks esimest korda valmis olime ja plaanisime koos kõigi lastega kokku kolida. Praegu olen ma üha enam veendunud, et see olnuks õige, kõikide elukvaliteeti tõstev ning paljusid probleeme ennetav samm, kuid tookord jäi see meist sõltumatutest põhjustest tingitult tegemata… Ja nüüd on minul ju ikka nii, et kui suurekssaavad (või saanud?) Kati, Jüri ja Ode on eemal, on suur osa minust ikka nende juures. Ja kui ma olen nendega, on samasugune suur osa Leivo juures…
Nii et ehkki ma ei ole seda Leivole veel öelnudki, hindan ma ülikõrgelt tema naljatoonis öeldud lauset Räägu tänava maja plusse kaaludes: “Ja sinul on siit hea käia Välja tänava kodus, kuni sind seal veel näha tahetakse…” Nimelt asub Räägu tänava maja Välja tänava korterile ikka väga lähedal!