Mu ema ja isa abiellusid ilusal päeval, 21.juunil, mis ühtlasi on tavaliselt ka suve algus. Küllap on sellel oma panus, et praeguseks on nad juba 36 aastat õnnelikult abielus olnud.
Pulma-aastapäevaks ostsime Kariniga tordid, isa tõi shampuse ja roosid ja katsime ema töölt koju jõudmise ajaks laua. Ema töötab jätkuvalt oma Mood-kaupluses (nii nagu ma mäletan teda kogu aeg isaga abielus olevat, mäletan ma teda ka kogu aeg seal töötavat!), ja kuna kauplus suletakse hilja, siis paratamatult sai ka peoga hilja alustatud.
Et lapsed liiga energiliseks ja möllavaks ei läheks selle ootamise käigus, jalutasime koos Karini ning tema ja minu lastega emale trollipeatusse vastu. Seda jooksmist küll, mis kioski ümber ja peatusetagusel muruplatsil õiget trolli oodates oli! Lõppes asi muidugi sellega, et 3-aastane Helen kukkus asfaldi ääres kruusal mingi oksa otsa käpuli ja tegi põlve katki, õnneks mitte tõsiselt.
Aga siis tuli ka ema ja suundusime pidu pidama.
Karin on ostnud suure musta mänguämbliku, mis valjule helile (näiteks käteplaksule) reageerides nööri otsas alla sööstab ja rohelisi silmi välgutades pärast aeglaselt nööri sisse tõmmates tagasi ronib. Nii oligi, et Toomase avatud shampusele reageeris kõigepealt seinalt alla viskuv ämblik ja siis karjatavad naisinimesed - ja ei teagi, kas rohkem ehmatas meid shampusepauk või ämblik.
Edasi kulges aga üritus rõõmsalt ja rahulikult. Siin pildil annab pruutpaar teineteisele musi (aga see pagana ämblik on ikka ka pildile trüginud).
Ja lõpuks tegime siis pildi, kus on näha nende 36-aastase kooselu tulemus ehk siis lapsed (2) ja lapselapsed (5).
