Lõhnapoodi sisse astudes kohtusin oma lapsepõlvega, sest esimesena vaatas riiulilt vastu mulle eksimatult äratuntav Nina Ricci L´Air Du Temps, selle lindudega pudeli tester.
Seda lõhna kasutas kunagi päris pikka aega mu ema. Küllap sai ta seda nõukogude kaubandustöötajana kuidagi tutvuse kaudu, sest hiljem, võimaluste avardudes, pole ta minu meelest enam kunagi ostnud järjest kaks korda ühte ja sama lõhnaõli.
Väiksele minule see lõhn meeldis, lihtsalt kohutavalt. Mõnikord, kui tundsin end kurva või õnnetuna, pistsin pea ema riidekappi ja tunnetasin seda nõrka aroomi, mis segatuna ema naha lõhnaga hoovas tema kleitidest ja jakkidest. See oli minu jaoks rõõmu, turvalisuse ja ilu lõhn.
Mõned aastad tagasi, mingis nostalgiahoos, kinkisin ma emale taas selle lõhnaõli. Aga nüüd ema seda vist eriti ei kasutanudki. Ja tegelikult ei meeldinud enam minulegi selle pisut nagu liiga magus, kuidagi kuldne aroom.
Aga nüüd, lõhnapoes, piserdasin seda muidugi taas nii oma randmele kui testribale. Ja olin õnnelik, tüütades kõiki kaaslasi nostalgilise jutustusega Oma Ema Lõhnast.