Täna on minu ema sünnipäev - järjekorras 62. Lapsepõlvemälestused ema sünnipäevast on alati imeliselt sügavtalvised: minu mälestustes on ema sünnipäeval päikesesäraline krõbe külm, lumi kriuksumas jala all. Väljaotsa Memm, kes maalt ema (tema jaoks muidugi tütre) sünnipäevale tuli, tõi alati kaasa pahvaku talvekülma õhku ning shokolaad, mille ta mulle ja Karinile tõi, oli tema kollasest nahast käekoti sahtlis alati nii külm, et esimesi tükke pidi kaua suus hoidma, muidu polnud maitsetki tunda...
Sünnipäevahommikutel askeldas ema alati köögis, sest tol ajal tuli ju pidusöögid ise valmistada. Aga tund enne külaliste tulekut algas "ilusaks tegemise aeg" - nii me seda nimetasime ja tegelikult nimetame praegugi. Aeg, mil tuli keerata juuksed soengusse, värvida silmad ning panna selga peoriided. Ema ei olnud kunagi külaliste - olgu nendeks või enda lähimad sugulased - ees sorakil juuste ja lohakate riietega.
Tegelikult pole ema seda inimeste ees kunagi. Töölgi käib ta alati soengu ja meigiga - mul on sellele mõeldes päris piinlik oma hommkukiire "pats pähe-hügieeniline huulepulk suule" stiili pärast... Ja mäletan, kuidas ema kord nurises: kolleeg keerab kord kuus tangidega soengu pähe ja siis kõik kiidavad, et oh, kui kena sa täna oled - tema aga käib iga päev soenguga ja keegi ei märka kiita... Õnneks siis isa, kes seda kuulma juhtus, kohe kiitis :)
Minu heameeleks ei ole mu ema siiski ainult täiuslik daam: maal paneb ta - ilmselt igapäevase linnakorralikkuse vastukaaluks selga täiesti suvalised riided (Kati fännab eriti üht ema kaltsukast ostetud Sergio Tacchini dressikomplekti, millel lillad banaanilõikelised püksid ja imelises lilla-kolla-rohelises värvikombinatsioonis nahkhiirelõikeline pluus) ja unustab nii kammi kui huulepulga. Ja teeb usinalt maatööd.
Ema eriline armastus on lapsed. Kõiki oma lapselapsi ja muidki lähedusse sattunud lapsi on ta väiksena nunnutanud - ja hiljem olnud neile tõeline vanaema õunapuu otsas, kes on õpetanud ära kõik lorilaulud ja kaardimängud. Ja kes lööb lõpmatu kannatlikkusega kaasa kõigis mängudes - vimati näiteks Martini omaloomingulises võitlusmängus, mida ta paberil aina edasi joonistab.
Ja muidugi on ta ülimalt hoolitsev. Kui meie Kisti oli ühe reisi ajal ema juures elamas, võttis ta kuu ajaga terve kilo juurde, sest ema toitis teda pidevalt puhta hakklihaga. Nagu ka nende oma koera Ferrit, kes küll on ainult ime ja ülienergilisuse läbi rasvumisest pääsenud... Ja Väljaotsa Memme eest hoolitsesid ema ja isa viimased aastad lausa täistöökoha mahus (ja muidugi ei võtnud meie teised keegi vaevaks neile sellest puhkust pakkuda...).
Üllatada oskab ema ka. Kui Eestisse ilmusid esimes ed telekamängud, sai emast nende andunud fänn, kes oli võimeline Super-Mariot ja muid seesuguseid mängima nii kaua, kuni omandas need täiuslikkuseni. Eriti lahe oli see, et nad mängisid isaga paaris, mõnigi kord vist lausa öö läbi :) Ja nüüd, kui neil kodus arvuti on, surfab ema vabal ajal ka internetis või mängib arvutimänge.
Ema ja tema töökoht vääriks täiesti omaette peatükki: kogu minu mälestuste aja on ema töötanud ühes kohas ning oma kunagiste kolleegidega on ta praegugi ühenduses - olgu need kasvõi ligi kakskümmend aastat tagasi Iisraeli kolinud, nagu näiteks proua Golde (loodan, et kirjutasin nime õigesti)...
Ja on nii ebaõiglane ja samal ajal nii armas, et ema on ikka ja alati ema ja kõik mõtted seoses temaga on mul enamsti temast kui emast, ja ainult harva temast kui inimesest. Aga mõlemal moel armastan teda väga-väga.