_thumb.jpg "IMAG0171 (3)")
Emal ja isal on tänavu mõlemal juubelid, vastavalt siis 65 ja 70 ja nad otsustasid neid tähistada suvel ühise peoga. Aga ema sünnipäevahommikul käisime enne kooli- ja tööpäeva algust siiski kiirel õnnitlusringil-üllatusvisiidil. Isa oli salaplaaniga kursis ning hoolitses, et ema õigel ajal koeraga välja jalutama ning meie sellel ajal salaja tuppa saaksime. Hoolsalt peitis isa ära isegi kõik riided ja jalanõud… Nii et kui ema Ferriga tagasi jõudis, hüppasime meie õnne soovides välja.
Hommikune külaskäik oli muidugi kiire ja lühike, aga see asja mõte oligi – et kui ema praegu sünnipäevapidu ei pea, siis ei hakka me nädalavahetusel külla minema – see tähendaks ju ikka sebimist ja korraldamist.
Küll aga peavad ema-isa hakkama nüüd välja mõtlema, mida nad ühisel peol ühiseks kingiks tahavad!
Ja kui mina mõtlen lapsepõlvest meelde jäänud ema sünnipäevadele, siis seostub mul selle päevaga (või õigemini sünnipäeva tähistamise päevaga) karge päikseline talveilm ja alpikannilõhn – kui minu ja Karini novembrisünnipäeva lilled olid nelgid, siis emal jaanuaris alpikannid. Minu lemmikud neist olid roosad narmaliste õieservadega – imeilus, ja tõesti, see imeline värske ja kuidagi krudisev lõhn… Ja tseremoonia, kuidas külalised oma alpikannipotti ajalehekihtidest vabastasid – lill pidi olema ju paksult sisse pakitud, et tee peal külma ei saaks, valdavalt tuldi tollal ju ühistranspordi, mitte autodega…
Tänavugi kiskus ilm ema sünnipäeva ümbruses pakase- ja päikeseliseks. Külma on kümne kraadi ringis ning lumigi krudises nagu lapsepõlvest meeles.