Tegin värsse küll sinavast kaugusest,
küll ka kevade rännukihust.
Oma emast ei loe mul laulu, sest
liiga vaesed on selleks mu pihud.
Vahel raskedki kanda on õlgadel
kõik need sõnad, mis sündinud pole,
aga nii on vist ikka, et võlglastel
tänu lausuda lihtne ei ole.
Oskan tänada leiva ja riide eest,
kuid mis selle eest tänuks küll lausun,
et ma lille ja looma ja inimest
harjund nägema südame kaudu?
Et ma vahel ehk vaikinud liigagi,
sõnu peljates puiseid ja suuri,
kuid ei sõna ma ütelnud iialgi,
millel poleks mu südames juuri?...
Nii teen värsse küll sinavast kaugusest,
küll ka kevade rännukihust;
oma emast ei ole mul laulu, sest
liiga vaesed on selleks mu pihud.
See Linda Ruudi luuletus ütleb kõik. Ei oska minagi öelda, mida mu ema mulle tähendab – iga aastaga justkui rohkem, või saan ma sellest iga aastaga aina paremini aru. Aga öelda ei oska ikkagi.
Lisatud pilt on tehtud isa poolt Väljaotsal ja ilmselt 1972.aasta kevadel.