Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Epp käis Eestis

Üle hulga aja käisid Eestis Epp, Justin ja nende väike Marta Maria, kes tegelikult on New Yorgis elamise ajal juba päris suureks ehk siis ühe aasta ja seitsme kuu vanuseks saanud. Kaudselt oli see Justini tööreis, mistõttu viis läbi Amsterdami ja Shotimaa, nii et isegi Epp ütles, et reisimisest on tal nüüd mõneks ajaks vist siiber.

Niipea kui ma Eppu nägin, oli kohe selge, et ma olin temast vahepeal suurt puudust tundnud. Naljakas, kui ta ära oli, siis seda tunnet ju vist polnud...?

Koos Leivo ja Kreetega korraldasime neile pikniku Pirita jõe ääres. Oli lämbelt soe pilvealune ilm, Marta sulistas jalgupidi vees ja avastas sealt ohjeldamatult krokodille. Krokodill on nimelt kõige pikem sõna, mida ta ütlema on õppinud, ja loomulikult on ta siis selle üle uhke ja kasutab õpitut võimalikult palju.

Ja siis sõidutasin mina nad oma ühte olulisimasse kohta ehk Lahemaale. Alustasime Käsmust, külastades sealset meremuuseumi ja chillides istumiskohaks ehitatud paadis. Käsmus on minu jaoks mingi veider võlu, mida ma ei tunneta ei Võsul, Viinistul, Kaberneemes ega mujal, mis ometi ju kõik toredad kohad on.  

Järgmine peatuskoht oli Nõmmeveski. Kell oli kümme, hakkas hämarduma ning Nõmmeveski kanjon oli just nii salapärane nagu ta on. Epp märkis, et jugade juures kogunevat must energia - ja tõestitõesti, koskede ja jugade lähikonnas ju tavaliselt ei elata. Vana aja inimesed olid targad ning teadsid, kuhu kodu rajada ja kuhu mitte.

Minu lemmikud kuukressid olid juba rohelised litrid latvadesse saanud. Praegu ei paista need küll veel välja, on nii lehtede sarnased, aga novembriks, minu sünnipäevaks, saavad neist hõbedased imed...

Mul endal sügiseste kuukresside kohta korralikku pilti ei ole, kuid kuritarvitan ühte Arne Aderi fotot:

Vahelepõikena kuukressidest ja Nõmmeveskist veel niipalju, et mõni aasta tagasi tahtis üks firma hakata taastama Nõmmeveski hüdroelektrijaama, ostis maa ja puha, aga rohelised arvasid, et mitte igal pool pole vee-energia roheline energia ja kuukressidele ja vesipappidele mõjuks elektritootmine hävitavalt. Ma isegi ei tea, kas olla nendega nõus või mitte. Hoolimata oma armastusest Nõmmeveski laguneva ja räämas ja seetõttu natuke müstilise veskitammi vastu pooldaksin ma vist siiski sealset inimtegevuse taastamist - kindlasti saaks seda ka nii teha, et kuukressid alles jääks...

Ja siis hakkas kell varsti juba südaööle lähenema, nii et läksime minu maale. Algselt olin plaaninud, et majutume Mäepealsel (tervem vanaema ja rohkem ruumi), aga nii hilja sai minna ikka ainult sinna, kus kõik asjad kodused ja käejala juures. Ja kuna häid lambaid mahub palju ühte lauta, siis miks mitte häid inimesi ühte majasse.

Kui me kohale jõudsime, istusid Karin ja Kairi lastega palkonis ja mängisid "Tunne Eestit" mängu, kuid loomulikult tuli külaliste peale alla ka isa ning korraldas Epule ja Justinile tõelise ristküsitluse. Sellest, mis maal toimus, kirjutas hästi Kati oma ajaveebis (teen Copy-paste):

"Lõbus oli, sest Marta on veel väike (1a ja 7 kuud) ja Martin (5a) ja Helen (3a) olid nii rõõmsad, et on keegi nendest väiksem. Ja siis järsku oli Martal 6 nanny´t. Nad õpetasid talle, kuidas loomad eesti keeles häälitsevad. Ja öösel kella kolme ajal õpetasid Toomas ja vanaisa Justinile sõna röövel. Justin räägib täitsa hästi eesti keelt. Epp siis rääkis et ta tegi pilti, kuidas kolm meest kell kolm öösel istuvad ja seletavad sõna röövel :)))"

Järgmisel hommikul käisime veel Viru raba otsal, sõime mustikaid - ja oligi aeg Epp&Co tagasi Tallinna viia, kust nad edasi Helsingisse ja sealt NYCsse pidid kulgema.

See sai nüüd sihuke kronoloogia tüüpi kirjutis, aga mõnikord on nii, et kui emotsioone on liiga palju, siis ei oska neist aru saada ja autentne kroonikavorm on siis kõige selgem ja kergem kasutada.

Igatahes: Epp ja Justin tahaksid võimaluse korral Eestisse tagasi kolida, kui Justin vaid saaks oma geenitehnoloogia ja bioloogia ja muu sellise alase töö Euroopasse kantida. Enamik tähtsaid konverentse on niikuinii siin, ehk saabki? Ent kui Epp mult küsis "Mis sa arvad, kas me tuleme aasta pärast Eestisse elama?", ütlesin ma millegipärast spontaanselt "ei". Loodan tõesti, et ma eksisin.  

 

Kommentaarid (3) -

  • Kersti Merilaas

    02.08.2005 0:06:15 | Vasta

    Kersti Merilaas on kirjutanud ka luuletuse "Kuukressid":

    Hilissügise aimutu öö
    üle tühja ja lumetu ranna.
    Aasta lohutuim tund, aga vaata!
    On sellelgi ööl oma lill.
    Kuupaiste plinkivas kumas valkab
    kuukresside võbelevaid kõtru.

    See on mälu järgi tsiteeritud ja läheb tegelikult edasi ka, aga ei mäleta...

  • Epp

    03.08.2005 0:04:52 | Vasta

    Paar ääremärkust:
    - Marta on vist ikka 19 kuud, kuigi mina matemaatikas tugev pole (sünd dets lõpp 2004)
    - Käsmu on nüüd Justini edetabeli tipus (mõnusaim koht Eestis). Aga ta pole veel näiteks Nõvat ja Kablikanti näinud.
    - Mina muide ei saanudki aru, et me vale vanaema juures käisime.
    - Ma küsisin sult, et kas sa arvad, et tuleme järgmisel kevadel. Ja sa ütlesid "Ei, jääb venima". Nüüd on selgunud, et Justini vend teeb olma pulmad alles järgmise aasta septembris (kuigi kihlusid juba möödunud talvel), nii on meil kolmisplaan nihkunud kevadest sügisesse. Tahame kolida vahetult pärast neid pulmi, st septembris. Nii et jääbki venima!
    Sa ei eksi(nud) nagunii, sa pole ju ennustustes kunagi eksinud ;)

  • Epp

    03.08.2005 0:09:43 | Vasta

    Ma mõtisklesin veel selle asja üle ja sain aru, et Marta on 1a 7k ehk teisisõnu 19 kuud, nii et teil oli (ka) õigus. Mul on lihtsalt numbritega selline kummaline läbisaamine. Marta beebiraamatusse kirjutasin suurelt ja ilusalt vale sünniaasta näiteks...

Lisa kommentaar

Loading