Mina sain oma esimesed Eesti eurod tänu emale-isale, kes poetasid minu jaoks jõulukuuse alla uue rahakoti, kus sees ka tuliuued euromündid.
Oma esimese ostu eurode eest tegin aga 2.jaanuaril kodule lähimas toidupoes, Maximas, ostes kolm liitrit piima ja pätsi leiba. Leiba tegelikult poleks vajagi olnud, aga piim-leib tundus kuidagi sümboolne kooslus ja nii rändas ostukorvi ka leivapäts. Maksin pangakaardiga, nii et mingit erilist tunnet uuest rahast ei olnudki. Hinnadki olid tol hetkel siltidel veel endistviisi kroonides.
Uute numbritega on muidugi raske harjuda. Tööl tegime eelarvetabelit – kogu aeg pidi ikka kroonide veerg kah silma ees olema, et summade relevantsusest sotti saada. Pere-eelarve tegin küll juba varakult harjutamise mõttes eurodes – aga mõtlen ikka veel kroonides.
Ode Liis käis täna juuksuris. Kuna kaardimakse ei töötanud, läks ta seinast raha välja võtma – ja avastas ebameeldiva üllatusega, et saab välja võtta ainult 20 eurot, kuigi varem oli limiit tema teada 500 krooni. Õnneks oli jõuluvana ka kõigile lastele euromünte kinkinud, nii et kui juuksurivõlglane Ode koju jooksis, saadi seltskonna peale puuduv summa kokku. “Mummi ja Vanaisa on ikka targad ja ettenägelikud!” kommenteeris Kati.
Reisides, arvan ma, saab euroriikides varsti huvitavaks ajaviiteks see, et otsida tagasisaadud müntide seast just eesti euromünte. Praegugi oleme alati uurinud, mis maade euromündid oleme tagasi saanud.
Eesti europaberraha aga polegi ma veel näinud. On see üldse teistmoodi kui mujal?