Kunagi lugesin raamatut Araabia Lawrence´ist, brittide Esimese maailmasõja rahvuskangelasest. Mehest, kes oli ühtaegu nii teadlane, araabia ajaloo ja kultuuri uurija, ambitsioonikas sõdurpoliitik ja Briti salaluuraja. Mehest, kes ülla eesmärgi - tervikliku Araabia riigi loomise - nimel üha enam ja enam iseennast kaotas.
Nüüd nägin ka filmi - osutus, et Leivol oli see DVD kodus riiulis.
Raamatust ma erilisi emotsioone ei mäleta, filmist jäid pikaks ajaks painama vastakad mõtted. Sellised filosoofilised.
Näiteks kas mina Lawrence´i asemel oleksin olnud suuteline hõimudevahelise riiu lõpetamiseks surnuks tulistama sõduri, kellega olen tulest ja veest läbi käinud. Lihtsalt sellepärast, et tema oli tapnud vastashõimu liikme ja vastashõim peaks nüüd tapma tema, millele omakorda järgneks tema hõimukaaslaste vastuaktsioon tapja tapmiseks... Ning kui ainus viis seda jada lõpetada oleks hukkamise võtmine enda, hõimuta mehe peale.
Ehk üldistatult: kus on piir, millest alates eesmärk enam ei pühitse abinõud?
Aktuaalne küsimus, kui isegi tsiviilelus tuleb oma piire mõnikord üsna kaugele nihutada...