Pahatuju-päevadel on vähemalt üks hea omadus: kuna midagi asjalikku teha ei taha, siis mõtled palju. Ja tavalisest sügavamalt, võibolla küll ka iroonilisemalt.
Kuna minul oli kiirest tööst kopp ees, siis mõtlesin inimese ja töö suhetele. Tegelikult olin sellega juba algust teinud vana aasta sees, kui erinevatel üritustel sama väsinud ja tüdinud kolleegidega jutuotsale sattusime.
Mäletan hästi, millise õhinaga sai kunagi 90ndate alguses tööd tehtud. Tundus tõepoolest oluline poole ööni töötada, nädalavahetustel töötada ning puhkust mitte välja võtta. Väljaspool tööd nagu polnudki elu ja tundus, et kontor kukub kohe-kohe kokku, kui sind seal ei ole. Ning iga möödunud päev tundus käestlastud võimaluse ja kaotatud ajana, kui sa midagi uut ei teinud. Oh, ma läksin ju tööle, kui mu poeg oli kahekuune! Hiljuti käis üks mu praegune lapsepuhkusel kolleeg oma kahekuust beebit esitlemast ja too oli ikka nii väike ja abitu, et mu hing kärises lõhki... Aga tookord tundus, et mulle on Postimehe poolt pakutud Elu Võimalus ja kui ma seda nüüd, kohe ja praegu ei kasuta, olen igavesti luuser ja out. Lisaks kohustustunne tollase abikaasa ees, kes ülikooli kõrvalt oli nii esimese kui teise lapse sünni ajal mind üleval pidanud ja nüüd enam ei tahtnud, lausa töise läbipõlemise märke ilmutades. Ning tööl käia oli jätkuvalt tore. Back to business tunne oli hea.
Aja möödudes pöörane töönarkomaania muidugi vähenes. Vähehaaval hiilis kõigile pintsaklipslaseks pürgijaile ligi arusaam, et töö kõrval eksisteerib veel mingi teine ja parem maailm. Aga kus? On ta äkki juba liiga kaugele kadunud ning mingi sisemine mina koos temaga? ... Mina võtsin otsustavalt aja maha ja sünnitasin kolmanda lapse. 24-aastaselt, eks seegi ole omamoodi kiirustamise märk. Olin temaga üle aasta kodus ning see oli üks õnnelikumaid aegu mu elus.
Aga pärast seda tööle minnes tuli oma õhina ja töömotivatsiooniga juba teadlikult vaeva näha. Ei piisanud enam sellest, et läksid tööle ja tegid midagi toredat. Pidi hakkama endale eesmärke seadma, et oleks, milleni jõudmisel end õnnitleda saaks. Tuli hakata õppima ka mõne toreda asja tegemisest loobuma, sest äkki osutus, et kõike ikka ei jõua. Ning firmad kasvasis, spetsialiseerumine süvenes ja osa asju lihtsalt tuli käest ära anda. Valikud ja tegevused muutusid selle käigus muidugi üha ahtamaks, sest iga tegevus kasvas nii suureks, et tema peale oli eraldi tegelajat vaja. Oma praeguse tööandja juures alustades kuulus minu tööülesannetesse näiteks ka kõikidele klientide poolt meili teel saadetud küsimuste vastamine. Samuti olid minu korraldada kõik firma kliendiüritused. Praegu ma ilmselt sureksin, kui ühegi neist ülesannetest taas enda kaela saaksin - tööd on nendes valdkondades nii palju juurde tulnud.
Mentaalsetest muutustest mäletan igavesti üht hetke 2001. aastal. Hetk ise oli täiesti mittetöine: pikk igav väljamarss Kilimanjaro all, pea kohal Aafrika lõõskav päike ja jalge all punast tolmu üleskeerutav tee. Millegipärast aga jutustasin kõrvalkõndijale ühest uuringust, mille tööl olin just-just enne väljalendu kätte saanud ja nüüd kripeldas, kuidas sellega minu eemaloldud kuu jooksul edasi tegeldakse. Ent kaaslane ütles südamerahuga: pea meeles, et asendamatu oled sa ainult siis, kui pistad käe veega täidetud vanni ning kätt välja tõmmates selle jälg vett täis ei valgu. See on nüüd minu Asendamatuse Test, mida meenutan alati, kui on tunne, et just mina ja ainult mina olen võimeline midagi ära tegema.
See Aafrika-reis oli üldse mu elus mitmes mõttes oluline. Olin seda alustades segaduses ja katki, kuid ometi pani just see paika väga palju mu edasises elus. Või saatuses, kuidas soovite. Osalt sellega, et seal hävisid lõplikult mitmed illusioonid, mida teadlikult või ebateadlikult olin seni alles hoidnud ja endas kandnud. Nagu seesama asendamatuse tunne. Ja tekkisid mitmed uued vaated - hakkasin näiteks teadlikult lahutama oma töö-mina ja isiklikku mina.
Töö on mulle muidugi siiani oluline. Ja siiani teen ma kõike natuke rohkem ja paremini kui minult oodatakse, sest suurepärane ei ole piisav, kui tahad endaga rahul olla. Aga professionaalselt olen ma natuke ummikusse jooksnud. Oma praeguses töökohas olen oma eriala laes ning ka töökoha vahetamine ei anna midagi uut, sest lagi on ikka sama kõrgel ja töö sisu sama. Paralleelerialad, mida olen pidanud - reklaam ja klassikaline turundus - ei innusta millegipärast nii palju, et sellest uut tõusu tahaks kasvatama hakata. Vaikselt olen mõelnud, et see uus valdkond võiks olla näiteks teenindus. Võibolla hakkan lausa midagi sellega seonduvat õppima või võtan tööl mõne sellealase otsa taas enda kätte. Eks näis.