Kati olümpiaaditaevasse kerkis uus täht: füüsika. Nimelt sai ta - endalegi lõpmatuks üllatuseks - füüsikaolümpiaadi koolivoorus 30 punkti 40st, nii et teda võib ehk ähvarada isegi edasisaatmine piirkonnavooru.
Ühtpidi on Kati füüsikaolümpiaadil osalemine minu meelest ebamõistlik ajakasutus. Füüsikaga tegelejat temast ilmselt ei saa ja üheksandas klassis tuleks hakata juba tulevikku suunatud valikuid tegema, et millele oma aega pühendada ja millele mitte. Samas - olen täiesti kindel, et reaalainete õppimine (ja mis see kasvõi koolivooru olümpiaadiski osalemine muud on kui veidi süvendatum õppimine) annab selgema, korrastatuma ja struktuursema mõtlemisoskuse kui "pehmete" ainete abstraktsemas pilves hõljumine. Nii et las õpib.
Ka enda kooliajast on mul füüsika suhtes vastakad tunded. Meil oli keskkoolis karm ja nõudlik õpetaja (praeguseks juba meie hulgast lahkunud Vello Tuisk), kes minu meelest eriti naisõpilasi teravdatud tähelepanu all hoidis. Tüdrukuid oli meie klassis ka vähemuses, eks olnud siis lihtsam hoida :) Vellol oli komme rääkides mööda pingivahesid käia ning kui ta (alati eksimatult!) tabas kellegi laokil mõtetega või kõrvaliste asjadega tegelemas, järgnes kohene korralekutsumine: suuremat sorti sõrmusega möödaminnes süüdlase lauaservale koputamine. Vaikses klassis kõlas see võpatamapanevalt valjusti, eriti muidugi asjaosalise jaoks.
Igatahes oli sel pideval jälgimisel see tulemus, et tuupisin füüsikat rohkem kui vist kõiki teisi aineid kokku. Seda enam, et põhikooliajast saadud põhi oli nõrk, seal olin tundides niisama logelda ja spikerdada saanud.
Ja muidugi ei sallinud ma füüsikat. See kulutas minu meelest mõttetult palju mu aega ja kasu polnud temast mingisugust. Olgu, elektriosa oli vähemalt huvitav, kõik muu tundus aga selge saast. Eriliselt vihkasin katseid, kus tuli mõttetut klotsi mööda lauda lohistada või nööri otsas kuuli pendeldada ja siis igasuguseid jõude mõõta. See polnudki tegelikult nii hirmus raske, nii et tagantjärele ei oska ma enam arvatagi, miks just see osa mulle iseäranis vastumeelt oli.
Ja ehkki lõpuklassis mul - küllap pika tuupimise tulemusel - mõistus niiöelda "lahti läks" ja hakkasin koolifüüsikast aru saama (kõik seniõpitud pusletükid paigutusid tõesti justkui iseenesest oma kohtadele) - armastust selle aine vastu ei tekkinudki. Nii et ülikooli tulles oli suurim õnn teadmisest, et ma kunagi, mitte kunagi ei pea enam füüsikat õppima...
Selles valguses oleks muidugi tore, kui see mõistuse avanemise efekt tekiks oluliselt varem kui lõpuklassis. Näiteks üheksandas klassis füüsikaolümpiaadil käies :) Mine tea, ehk suudavad siis mu tüdruk-tüüpi lapsedki füüsikas midagi armastusväärset leida.