Tänavuse kergejõustiku maailmaveistrivõistluste Helsingis tipphetki oli eestlaste jaoks kindlasti see, kui Gerd Kanter juhtis kettaheites viie katse järel Alekna ees tulemusega 68.57. Silme ees terendas kõigil vist juba maailmameistri tiitel ja kuldmedal ning kõrvus kõlas Eesti hümn võidupjedestaalil. Minul küll. Seda enam, et Gerd oli EBSi magistratuuris mu kursusevend. Väga sümpaatne kursusevend, kelle puhul kindlasti ei pea paika jutt, et sportlased olid sel ajal trennis, kui vanajumal mõistust jagas.
Aga kuuendal katsel võttis Alekna end kokku ja viimane vise viis ketta üle 70 meetri - 70.17 - ja Alekna kullale.
Jah, loomulikult oli see kõigest hoolimata Kanteri tippsaavutus. Mäletan nii hästi, kuidas ta EBSi turundusloengus, kus pidi tegema esitluse "Minu halvim turundustegu", rääkis mõnusa eneseirooniaga sellest, kuidas ta oma esimestel tiitlivõistlustel kõrbes. "Kanterit tegema", kiputakse praegugi ütlema, kui olulisel hetkel närv alt veab ja tulemust ei tule. Nii et Gerd oli igati tubli.
Aga ikkagi oli see võiduvõimalus olnud nii lähedal ning olime kodus telerite ees Gerdi kullale kõvasti pöialt pidanud.
Kati igatahes oli nii löödud, et nuttis.