Et kõik ausalt ära rääkida, polnud mul üldse plaanis BikeXdreamile minna. Kui viimane rattasõit on olnud… ee, augusti alguses öisel Xdreamil, siis pole nagu mõtet plaani pidada.
Öeldakse, et vanajumal naerab, kui inimene plaani peab. Ma võin nüüd öelda, et ta naerab ka siis, kui inimene plaane ei pea, sest BikeXdreamile ma siiski sattusin: Heigo vahendas minuni “haanjameeste” tiimi, kes väidetavalt rahulikuks rattajalutuskäiguks kaaslast otsisid.
Ma mõtlesin, et “haanjamehed” viitab meeste Lõuna-Eesti elukohale – mis oli ka õige, aga mitte ainult. Sest kui Aare mulle helistas, oli tema esimene asi vabandavalt öelda, et ega nad Ingemariga ole viimasel ajal palju trenni teinud – noh, Haanja 100 sai viimati sõidetud… Minul oli vastu panna kaks kuud kontorilaua taga jalakõlgutamist ja teisipäeval olnud spinningutrenn, aga Aare vaigistas häirekellad mu peas sellesama rahuliku rattajalutuskäigu jutuga - ja nii me siis kaubale saimegi. Tiimi nimeks sai “Tule eile meile”, mis meie kiirformeerumist väga hästi iseloomustas. Tiimis siis Aare Huik, Ingemar Saks ja mina.
Ja nii ma siis olingi sel ilusal pühapäeval Võsul BikeXdreami stardis. Urmo küll hirmutas, et pärastlõunaks on neil tellitud ka traditsiooniline lumi, aga ma südamest lootsin, et ehk jääb see siiski kuhugi Euroopa Liidu tolli kinni või nii. Ja õnneks enamvähem nii läkski – vihmakraanid avanesid alles kell 16, kui juba tagasi võistluskeskuses olime.
Veerand tundi enne starti võis võtta kaardid ning planeerida rada. Aare sai meie kaardimeistriks ning joonistas kiiresti väga loogilise ringi, kus minu salarõõmuks lõpuosas ka kärpevõimalused sees.
Asfaldil Käsmu poole kimades polnud nagu vigagi, aga liiva peale jõudes sai kohe aru, et läheb raskeks. Ja metsa vahel sai ainult kinnitust, et ainult baasvastupidavuse peal, ilma jõu ja kiiruseta, ei tasuks ikka Haanja 100 meestega rajale minna… Aga mu kaaslaste kiituseks olgu öeldud, et nad ei nurisenud minu üle kordagi ning toetasid nii moraalselt kui füüsiliselt: tõusudel tundsin mitmel korral Ingemari toetavat kätt oma sadula taga.
Paradoksaalsel kombel läks teisel tunnil enesetunne paremaks. Vist hakkas rattasõit vähehaaval meelde tulema? Või ei olnud pehmemaid teid ega puujuurikaid? Igatahes oli vahepeal sõitmine lausa lust. Muidugi väsisin vahepeal jälle ära ka, aga tiimikaaslaste toetav “Sõida omas tempos!” aitas hinge tõmmata ja taas järje peale saada.
Kuna ma olin tiimis ratturitega, oli mul väga hea meel, et Leivo oli mulle kord ära seletanud ratturite grupisõidu märguanded – kuidas näidatakse näiteks maas olevat takistust, kuidas viibatakse, kui soovitatakse hoida ja kõike muud. Nii sain ma Aare käeviibetest aru ja oskasin õigesti reageerida.
Ma olen väga rõõmus oma toredate tiimikaaslastele ja hea meelega oleksin valmis nendega teinegi kord rajale minema – tõsi, siis küll ikka vähemalt pisutki harjutanuna. Noh, igatahes said nad seekord tänu minule kenasti kätte oma rahuliku neljatunnise rattajalutuskäigu :)
Õhtu lõppes Alari pool saunas, kus leil jalgadesse tekkinud tuimus minema küpsetas.
Ma olen väga, väga, väga rahul selle ekspromt-minekuga. Vanajumalal võiks minuga teinegi kord mingi selline plaan olla.
Meie rada: 32-34-31-33-35-38-39-40-53-54-47-48-55-58-56-57-52-50-49-45-43-37-36.
Andmed minu kellalt: Teepikkus 68,7 km. Keskmine kiirus 17,3 km/h, maksimaalne 40,2 km/h. Kulutatud 2440 kcal. Keskmine pulss 165 (maksimaalne 177). esimeses pulsitsoonis viibitud 3 minutit 37 sekundit (ilmselt olid need minutid enne starti, kui kella juba käima panin, ja pärast finišit, kui polnud meeles kohe kella kinni panna), teises tsoonis 22 sekundit ja kõik ülejäänud 3 tundi 54 minutit kolmandas tsoonis.
Täiendatud järgmisel päeval: Ooh, kui valus mu kann on :) Rattasadul oli ikka täiesti harjumatu iste :)