Jajah, mulle endale tundub ka, et ma peaksin natuke naiselikum olema, eriti esmaspäeviti. Umbes nii ütles Eva-Lotta Lisander ühes Blomkvisti-seeria raamatus, kui sõbralik konstaabel teda lossivaremetes turnimise või muu säärase eest noomis.
See tuli mulle meelde, kui käisin täna koos oma bossiga ühel üritusel. Õigemini siis, kui ta sealt lahkuma hakates automaatselt kahmas varnast ainsa mantlite vahel rippuva jope, et seda mulle selga aidata.
Ja tunnistas siis pika pilguga minu kõrge kontsaga saapaid, volangiga seelikut ja kostüümijakki: "Ee... milline siit õieti sinu oma on?"
Oli pikk must mantel ja ta naeris: "Sa oled ju tavaliselt nii sportlik!"
Nojah. Eks ta ole. Sellest ajast peale, kui endale oktoobris teksad ostsin, olen - kui üritustel käimise erandkorrad välja arvata - päevast päeva neidsamu teksaseid kandnud. Need meeldivad mulle väga ja on väga mugavad. Paar pluusi on ka, mida kordamööda olen vahetanud.
Aga jah, ausõnast, et ma oskan ka (mini)seelikut kanda ja kõrgetel kontsadel tippida, on siiski vähe. Aegajalt tuleb seda ka tõestada.
Mu isagi kogu aeg nuriseb, et ma kleiti ei kanna. Õnneks nuriseb ta küll samamoodi ka mu ema ja õe kallal, nii et ma pole ainus.
Igatahes läksin ma õhtul juuksurisse ja lasksin oma luitunud juustesse tumedad triibud teha. Põrgusse kokkuhoid, hakkan ilusaks.
Mis siis, et täna on tegelikult teisipäev.