Üks tore inimene küsis täna nõu, kas minna tööle poliitilisse parteisse. Töö, mida pakuti, sobiks talle väga ja partei liikmeks ei ole kohustust astuda. Niiöelda ametnikutöö.
Ma ütlesin, et ära mine.
Ja nüüd sees kripeldab. Et äkki andsin halba nõu. Et kui ta minu ütluse peale nüüd ei lähe, jääb äkki kahetsema. Käestlastud võimalused ja kõik muu.
Miks ma seda siis ütlesin?
Ma arvan, et poliitika heaks töötades pead olema tööl 24/7 ning sul pole enda ees vabandust, et nüüd ma pole tööl ning sellel teemal rääkida või mõelda ei taha. Et poliitika heaks töötamine eeldab sisemist usku ja pidevat hingega kaasas olemist, tahtmist maailma oma partei plaanide järgi paremaks muuta. Või vähemalt tahtmist tulevikus ise poliitikasse minna, olles ametnikuna endale nime teinud ja valdkonda-inimesi tundma õppinud. Sellisel juhul, teadlikku karjääri plaanides, oleks see super pakkumine.
Küllap olen ma liiga maksimalist, kuid ma tõesti ei kujuta ette, et poliitika heaks saaks töötada sama ükskõikselt ja oma isiksust kõrvale jättes kui suvalises äriettevõttes. Tegelikult ei usu ma sedagi, et ka äriettevõttes võiks ükskõikselt töötada - kui sul ikka pole usku valdkonna vastu, on need kaheksa tundi päevas raisatud aeg su elus, isegi kui hästi makstakse.
Ja nii, nagu Kristjan ei ostaks kunagi kasiinode aktsiaid, ei tahaks mina kunagi töötada organisatsioonis, millesse ma ei usu. Hamburgeriketi avalike suhete juht - tänan, ei.
Siin on tegelikult paradoks. Ma kujutan end hästi ette hamburgeriketi LOOJANA - olles avastanud inimeste vajaduse kiirtoidu järele ja seda nishi täites. Aga palgatöötajana seda propageerida ja kommunikeerida - millegipärast ei.
Ma kujutaksin ka seda toredat tuttavat ette poliitikuna, ehk isegi soovitaksin talle seda. Selle nimel soovitaksin vaheetapina ka parteiametniku rolli. Aga kui ta poliitikasse minna ei plaani, tundub see pakutav töö... ma ei teagi, millisena. Liiga fataalsena ehk. Et see oleks nagu Elu Valik, mitte töö nagu iga teine, mida enesetõestuseks või huvi pärast proovida.
Igatahes loodan, et otsustab mis ta otsustab - nõuandjaid ta kuulda ei võta. Küllap loodan seda oma südametunnistuse rahustamiseks.