Nädalavahetusel jõuab Eestis müügile Harry Potteri sarja uus raamat - "Harry Potter ja segavereline prints" ja samal ajal ka film - "Harry Potter ja tulepeeker".
Elus esimest korda kasutasin superkinod.ee piletiostuvõimalust, et hankida laupäevaks neli piletit ning saata lapsed J-ga kinno. Sest lastele meeldib Potter ja meeldib koos isaga asju teha. Nii et hea kombinatsioon ning ka J oli nõus seda tegema.
Ise ma imelikul kombel eriline Potteri-fänn ei ole. Nojah, ma ühinen kiitusega, et need raamatud on terve põlvkonna lapsi taas lugema õpetanud ja filmidest raamatute juurde tagasi meelitanud. Sest öelge mis ütlete - kirjutatud tekst on filmist igal juhul ülem, andes ruumi kujutlusvõimele ja laste enda fantaasiale. Nii et lugege, lapsed.
Aga mulle isiklikult ei meeldi kohe üldse see, et tavainimesed ehk "mugud" on seal nagu mingi alamrass. Nõmedad ja vastikud pealekauba. Minu meelest ei peaks maailma päästmiseks ja headuse väljatoomiseks olema võlur või muidu üleloomulike võimetega, mina eelistaksin tavainimest ja reaalselt mõjuvaid sündmusi. Aga noh, eriline fantaasiakirjanduse sõber pole ma varemgi olnud, kui just Asum- ja Hyperion-tüüpi asjad välja arvata - neid fännan ikka täiega. Aga superkangelased a la Batman või Potter pole mulle kunagi peale läinud.
Aga loomulikult olen ma vähemuses. Pool, kui mitte suurem osa maailmast on Potterist pöördes. Ja mul pole midagi selle vastu, kui ka minu lapsed selle osa sees on. Ikka poolt.