Aasta 2007 võtsime vastu maal. Vaikselt ja armsalt. Kohal oli Kairi oma lastega - Mardil, nagu ikka, algas 1.jaanuaril kohe ka sünnipäev, sedapuhkus siis kümnes -, Leivo lastega, mina koos Kati, Jüri ja Ode Liisiga ning Kai ja Ivo.
Õhtu staar oli muidugi Pets - Kai ja Ivo kahekuune kutsikas, kelle nad eelmisel päeval olid võtnud. Petsiks ristisid lapsed, vist Ode eestvõttel, ta praktiliselt samal hetkel, kui väike vänderdis Ivo põuest välja tuli. Ja kui õhtu edenedes hakkas algul sellesse nimesse pessimistlikult suhtunud Kai teda samamoodi Petsiks kutsuma, on nüüd oht, et Petsiks ta jääbki.
Parim üllatus oli aga loomulikult see, et ootamatult hakkas vana-aasta õhtul tänavuse igikestva sula ja sellega kaasneva polaarhämaruse kiuste sadama laia paksu lund. Kati tuli õhtu eel Tartust - ta käis seal sõpradega kohtumas ja uusi sõprussuhteid sõlmimas, kuid otsustas uusaastaööks siiski maale tulla - läksin talle autoga Valgejõele vastu ning sõitsime tagasi nagu läbi nõidusliku piltpostkaardi. Lumi, lumi, lumi- raagus puude okstel, kuuskedel, maas, autotulede valgusvihus keerlemas... Mõni tund tagasi oli olnud aga nii soe, et pesime Ode ja Annaga õuel minu autot!
Väiksematel lastel oli ootamatu lume tõttu lusti laialt. Õuele kerkis lumekindlus ja hiigelsuur lumememm ning loomulikult toimus suur lumesõda. Kairi võeti õue pantvangiks ja Leivo käis teda vabastamas - selleks vormiti talle vastutulelikult isegi lumesõjakuulid valmis.
Mardil ja eriti Jüril oli varutud hulk ilutulestikku ja nii käis südaöö paiku ka meie õuel vägev tulevärk. Ramses aga õppis pauguga avama lasteshampuse pudelit.
Ja kui rahvatarkus ütleb, et hea uue aasta loitsimiseks tuleb aastalõpu pühadetoidud valmistada armastusega, siis on päris kindel: nii suure sisemise rõõmuga pole ma ammu pühadeettevalmistusi teinud ja lauda katnud kui tänavu. Või õigem oleks küll juba öelda - mullu.