Lugesin Postimehest, et eile suri südamerikke tõttu Pärnu Postimehe peatoimetaja Hannes Kuusma. Minu kunagine kursavend Tartu Ülikoolist, mistõttu uudis kuidagi eriti valuliselt riivas, ehkki me Hannesega pärast ülikooli - ja tõttöelda ka ülikoolis - lähemalt ei suhelnud. Töiseid kokkupuuteid ma siinkohal suhtlemise hulka ei arva.
Hannes oli üks nendest, kes tuli meie kursusele sõjaväest. Oli selline hetk, kus kuulsusrikkast Nõukogude Armeest lasti korraga koju kahe aastakäigu Eesti poisid - nii need, kel kohustuslikud kaks aastat seljataga olid kui esimese teenistusaasta lõpetanud üliõpilased. Nii et meie 1988.aasta sügisel 10 noormehe ja 5 neiuga alustanud kursus täienes äkki umbes teist sama palju sõjaväest tagasi tulnud meestega. Ja kuna ülikoolist enam poisse sõjaväkke ei võetud, jäigi meile žurnakateedri mõistes hiigelsuur ja muidugi ka kõvasti meessoo poole kaldu seltskond.
Mitte et me oleks kõik koos eriti palju ülikoolis käinud. Järjest pudenesid kõik kas tööle, huvitavamat elu elama või niisama logelema. Või lapsi sünnitama, nagu näiteks mina. Aga kõik need olulised tegevused ei takistanud meid siiski edasi ülikooli hingekirjas figureerimast, eksameid ja arvestusi sooritamast ja pidutsemast - ja mingil ajal me kõik selle Alma Materi vist ka lõpetasime. Lõpetamine, muide, oli 1993. aastal eriti rahvarohke, kui seoses ülikoolihariduse ümberkorraldusega lühenes õppeaeg viielt aastalt neljale ja korraga lõpetasid nii 1988. kui 1989.aastal sisseastunud ja koos nendega suur seltskond varem sisseastunuid, nii neid sõjaväest tagasitulnuid kui muidu varasematel aastatel ripakile jäänuid.
Hannest mäletan ülikooliajast tõsise asjaliku tegelasena, kellel juba tollal oli huvi kohaliku meedia ning kohaliku elu edendamise vastu. Kuna aga meie kursus nii suureks sumatas ja kohe laiali pihustus, jäid minu lähimateks kontaktideks temaga vist need reedesed sõidud Tartust Rakverre, mil mina läksin oma maale ja tema koju. Arutasime siis mingeid maailma, Eesti ja eeskätt muidugi Virumaa asju.
Ma pole kunagi väga mõelnud sellele, et ühte suhteliselt juhuslikku kooslusse nagu ülikoolikursus kuulumine võib tekitada tunde, et inimene on Oma, isegi kui pole temaga lähedane olnud.
Nüüd aga tunnen millegipärast, et Oma on lahkunud.
Head teed Sul minna, Hannes...