Minu lapse- ja noorpõlves oli heinaaeg üks igavene nuhtlus. Praktiliselt terve juulikuu möödus heinategemise tähe all - eriti ajal, mil niideti vikatiga ja loogu võeti rehadega. Hiljem, kui vanaema majapidamisse lisandusid lisaks lambakarjale ka lehm ja noorloomad, soeta isa traktori, niiduki ja looreha. Aga ega siis tehnika tõttu kergemaks ei läinud! Lihtsalt heina tuli rohkem teha.
Muidugi oli selles teatav võlu - tagantjärele. Aga laul "Mäletan kui rehavarrest rakud pihku sain, nüüd heialõhn teeb meele nukraks vaid..." pole minus kunagi hingeliigutust tekitanud. Veel?
Praegu meil enam loomi pole, kuid et pajud tuppa ei kasvaks, laseb isa maja lähiümbruse heinamaad naaberküla traktoristil maha tõmata. Ning meie võime siis lusti pärast natuke riisuda, kuhjakest teha ja paar hangutäit laudalakka visata. Osa heina viib naabri-Hannes oma jänestele, enamik jääb niisama väetiseks vedelema.
Tänavu võtsime aktiivse heinategemise ette Ode ja Anna algatusel. Sest neil oli mõte õues heinakuhjas magada. Aga kui see ülekolmekümneste klubi poolt maha laideti (tänavune suvi on ju vihmasusega teada!), otsustati ümber laudalaka kasuks.
Piltidel ongi emotsioonid heinaajast AD 2007.