Karin ja Toomas käisid linnanädalavahetusel Barcelonas ning Helen ja Martin olid siis Mummi ja Vanaisaga maal.
Ma olen mitu korda mõelnud, et Helen (7) on füüsilisest hirmutundest ilma jäetud. Kui ta rulluiskudega (ise ei oska õieti sõitagi) nii järsust mäest alla ajama paneb, et mina ainult ahhetan ja mõtlen, kas üldse julgen järgi minna. Kui ta rattaga kukkumist kartmata sõitma õppis. Ja mitmel-mitmel puhul veel.
Nüüd ronisid Helen ja Martin maal Ennu vana garaazhi katusele. See ronimine ise pole teab mis julgustükk, sinna saab päris kergesti. Aga kui Vanaisa nendega pahandama hakkas ja käskis kohe alla tulla (sest vanal puitsõrestikul eterniidist lamekatus pole just turvaline koht trampimiseks), siis... Helen lihtsalt hüppas sealt alla.
Kahe ja poole meetri kõrguselt.
Silmagi pilgutamata.
Kahe punupatsi lehvides.
Nagu kass.
Ja muidugi ei saanud siis muidu pigem ettevaatliku loomuga Martingi väiksest õest maha jääda, nii et enne kui Vanaisa esimesest ehmatusest toibudagi jõudis, hüppas ka Matu Helenile järele.
Mõlemad jäid õnnelikult terveks. Ent Vanaisa vangutas veel linnaski pead: kui tema omal ajal parashütistide kursustel kolme meetri kõrguselt ilma langevarjuta treeninghüppeid tegi, tundunud see talle ikka kohutavalt kõrgena...