Reedel pidasime turundusdivisjoniga kevadseminari, seekord hotellis Salzburg. See endine Peoleo, nagu kõik ütlevad.
Üritus jääb kindlasti meelde tõelise maratonseminarine - nonstop ettekanded ja arutelud 09:00-18:30, isegi lõuna toimus nii, et tikuvõileivade vaagnad käisid vaikselt ringi. Uhh, kui väsinud ma lõpuks istumisest olin :)
Teine, mis kahjuks meelde jäi, oli selle koha teenindus. Ilmselt on Eesti keskmine teenindustase ikka ülima hüppe teinud, sest juba tundub ka mulle, et kui vastuvõtulauas olijad siseneja poole ei vaata ega naerata, on midagi korrast ära. Ja kui nad isegi küsimusest, kuhu klient minema peab, ennast härida ei lase, vaid omavahelist juttu jätkavad. Ja kui hommikukohv saabub korduvate meeldetuletuste peale veerand tundi hiljem kui meie, mitte ei oota harjumuspäraselt ees... Urr.
Puänt oli muidugi see, kui õhtusöögi ajal ajas restorani teenindaja maha mu kolleegi tooli seljatoele riputatud koti. Muidugi ta ei vabandanud. "Tõstke see laua alla, ma pean siin taldrikuid panema ju," märkis ta pahuralt.
Ma hakkan täitsa aru saama, miks välismaalased kümmekond aastat tagasi eesti teeninduskultuuri kohutavaks pidasid ega jõudnud ära imestada, et teenindajad on meil nii ebasõbralikud. Ilmselt olen juba ka ise teistsuguse stiiliga ära harjunud, et praegune kogemus nii silma-kõrva-olemist riivavana tundus.
Positiivset ikka ka: toidud olid head. Eriti need lõunased suupisted. Ja meil vähemalt on, mida meenutada :)