Pühapäeval käisime jälle jääronimas. Ei tule just sageli ette, et mina, MINA, olen sunnitud ronima alt- või õigemini kõrvaltjulgestusega! Aga nüüd tuli: pidin kulgema horisontaalis Ilmandu panga ülemise kolmveerandi peal. Teel jääpuure kah keerama, et kukkumise korral pisutki vähem kukkuda oleks.
Kole oli. Mind valdab altjulgestuses ronides mingi abstraktne hirm, hirm mitte kukkumise enda, vaid haigetsaamise ees. Kolm kuni viis meetrit pendlisse kukkuda on küll juba iseenesest ehmatav, kuid rohkem kardan vist siiski näoga vastu seina põrkumist või enda kirkadega vigastamist. Kui üldse saab hirmu nii selgepiiriliselt sõnades väljendada.
Igatahes jälgis üks silm kogu aeg pendli pikkust ja arvestas, milline on sein seal kohal, kuhu ma tol hetkel kukkudes pidama jääksin. Aga õnneks ma ei kukkunud ja pärast oli enda üle peaaegu uhke tunne. Peaaegu sellepärast, et eks ma ikka niutsusin seal liiga palju. Ja pärast olin nii ähmis õnnest jälle kahe jalaga maa peal olla, et unustasin oma jope sinna maha. Õnneks on ISC Test Team kirjaga jopesid loetud hulk, klubikaaslased tähelepanelikud ning nii jõudis minu jope õnnelikult Jaani juurde.
Täna on kõik jala- ja käelihased haiged. Altjulgestuses ronides omandab kirkalöök hoopis uue kvaliteedi, märkis kord Kaido, ja tõsi ta on: ülaltjulgestuse puhul, kui julgestuspunkt on sinust kõrgemal ja seinast lahtikukkumise korral sinnasamasse kukkumiskoha kõrvale turvaliselt kõlkuma jääd, pole ma kasse-kirkasid mitte kunagi pooltki nii kõvasti jäässe tagunud kui eile.
Ja loomulikult nägin ma unes jääronimist. Et olen mingil lõputul seinal ja pean sealt üksi üles ronima. Siis, kui järjekordne puur jäässe ei läinud ja ma keeramise pingutusest tasakaalu kaotades kukkuma hakkasin, õnneks ärkasin.