Kui Kaja laupäeva lõunal kella ühe paiku poodi jõudis, oli Eesti Päevalehe raamatuna ilmunud "Hõbevalge" juba lootusetult otsa lõppenud. Kõigis kolmes mu koduümbruse poes, kaasa arvatud Säästumarketis, kust seni olen alati kõik selle sarja mujal otsa lõppenud raamatud saanud. Otsas oli raamat ka Põltsamaalt, kus Leivoga selle nimel lausa kahte kauplust külastasime.
No ma ikka kirusin küll. Kõigepealt ennast, et ei märganud kohe kell 8 Prismasse tormata, ja siis muidugi ka Eesti Päevalehte, kes niikuinii-menuka-raamatu tasuta jagamiseks panid. Järgmisel nädalalavahetusel oleks enamik seda ka seda 74 krooni eest ostnud, kuid ilmselt oleks seda siiski paremini saada olnud. Ja tasuta raamatut oleks võetud õhinal kindalsti ka midagi muud, mis raha eest vähem menukas olnuks...
Kuna Päevalehe raamatuid ka raamatukauplustest osta ei saa, siis jääb üle jõuda poodi ajaks, kui müügile tuleb konkureeriva kirjastuse välja antud "Hõbevalge" ja "Hõbevalgema" kontsentratsioon.
Miks ma seda raamatut nii hirmsasti tahan? Sest lugesin teda viimati 19-aastaselt ja siiamaani on meeles võimas tunne, mis lugedes haaras. Kirjeldus, kuidas ürginimene jõuab mere äärde, on saatnud mu kujutlusi ja võibolla kujundanud ka unistusi. Pärast pole see raamat mulle enam kätte sattunud ("Hõbevalgem" küll, aga see pole nii võimas) ja ma tahaksin tunda, kuidas mõjub "Hõbevalge" praegusele minule nüüd, kõik need pikad aastad hiljem. Tõenäoliselt saan sellest paremini aru, kuid elan vähem kaasa...
Aga võibolla olekski targem uuesti lugemata jätta ja lasta kunagisel muljel püsida? Et seda Päevalehe raamatust ilmajäämine mulle öelda tahtiski...?