Lõpuks ometi on vist minulgi kätte jõudnud eluperiood, kus mind ümbritseva ruumi väljanägemine äkki oluliseks muutub. Varem oli mul üsna ükspuha: kardin pidi olema selline, mis liigse päikesevalguse ära varjas, vaip see, millele hea jalaga peale astuda, laud koht, kuhu sööginõud või arvuti panna. Ja nii edasi. Asjadel oli tarbimisväärtus ning nende väljanägemine mind eriti ei heidutanud. Kuidagi mõttetu tundus osta uusi taldrikuid lihtsalt sellepärast, et olemasolevad roosidega nõuka-aegsed nägid välja nõuka-aegsetena. Või et muidu täiesti kasutamiskõlblik kardin oli värvidelt luitunud-pleekinud. Ja isegi siis, kui abielu alguses niiöelda ämma koju kolisin, ei olnud mul mingit vajadust meie tuba minu maitse järgi ümber kohandada. Tegin lihtsalt oma asjadele ruumi ja oligi kõik. Ja isegi pärast kolimisi ei tärganud minus erilist pesapunumis- ega kodukaunistamiskirge.
Mitte et mu elamine oleks jõle välja näinud. Mul on siiski olemas mingi loomupärane maitse ning olemasolevad asjad on komplekteeritud võimaluste piires nägusalt. Aga ma pole kunagi vaeva näinud, et mu kodu oleks uus ja moodne ega tahtnud neid olemasolevaid kasutuskõlblikke asju välja vahetada, kui nad on väsinud ja kulunud.
Aga nüüd tahan. Põrnitsen esikus olevat vineerist jalatsikappi nagu isiklikku vihavaenlast. Pean plaane mittenägusate avatud raamaturiiulite asendamiseks. Kujutlen elutoa remondivõimalusi. Nördin köögikappide uste äranühitud nurkade üle. Ja nii edasi ja nii edasi.
Ja poes käies märkan pidevalt esemeid, mis sobiksid minu koju või Leivo poole (jajah, ma ei piirdu kujutlustes enam isegi oma koduga :). Mõte hakkab töötama, fantaasia lendama. Pean end pidevalt korrale kutsuma, et mitte muudkui osta, osta, osta. Sest iga uus asi, mis koju tekib, kisendab kohe teiste ja endaga sobivamate järele kui need, mis seal juba ees olemas.
Täna siiski ostsin elutuppa uue väikese vaiba ning paar bambusest - ma ei teagi mida, ütleme, et linikut. Ja muidugi oli siis kohe vaja harmoneeruvaid padjakatteid, aga neid kahjuks ei saanud. Poolikust lahendusest on nüüd rahulolematu tunne.
Ja Apollo raamatupoes lappasin mingit sisekujunduse käsiraamatut. Esimest korda elus.
Ilmselt olen ma suureks saanud :)