Pea kolmveerand aastat väldanud protsess on nüüd selja taga ja uued pakkumised/uus logo väljas. Algul muidugi polnudki see väga töö ega protsess, lihtsalt teadmine – aga mida edasi, seda intensiivsemaks kõik muutus ja nagu ikka, viimasel paaril nädalal hakkas aeg kuidagi eriti kiiresti tormama ja teha oli veel nii palju.
No ja ikka kipuvad asjad kokku kuhjuma: ajaprioriteedid reastas hoobilt ümber Mammu insult ning vajadus ta haiglasse toimetada. See, et tegu oli insuldiga, selgus muidugi alles hiljem – ja siinkohal minu suured tänud arstide nõuandeliinile 1220, kes juba telefoni teel tunnuste kuulamise järel insulti kahtlustasid ja tungivalt soovitasid erakorralisse meditsiini pöörduda…
Ja muidugi jäi Leivo vahepeal täiesti üksi majaremondi ja renoveerimise asju ajama. Mitte et minust seal üldse suurt kasu oleks, ma olen täiesti abitu isegi tavalises tapetseerimise maailmas, rääkimata renoveerimise hinnapakkumistest ja muust suurte füüsiliste asjade korraldamisest … aga ma arvan, et vähemalt moraalne tugi ja mõttega kaasasolek võiks minu poolt olla, nüüd polnud sedagi.
Eile õhtul, kui kõik üritused ja vastuvõtud olid selja taga, Mammul haiglas külas käidud ja kuuldud, et ta saab vast juba homme välja, olin koju jõudes rampväsinud.
Nüüd veel viimased pingutused ja juba järgmisest nädalast taastub normaalne elurütm!