Get a life!

Koera jalutav majanaaber jälgis mõnevõrra üllatunult, kuidas ma kahe soojakraadi ja praktiliselt olematu lume juures tassisin autosse suusad ja seejärel jalgratta. Viimane oli üllatav seetõttu, et päris ära polnud reede õhtul läinud lumi Tallinnaski, nii et rattaga tulnuks sõita ebameeldiva löga sees.

Aga meie - Leivo, Alar ja mina - sõitsime hoopis Otepääle, kus laupäeva hommikul oli algamas 25-tunnine talveseiklus Icebug Matkasport 2008. Aladena plaanis trekking, suusk, jalgratas.

Ilma vaadates olime meie küll varunud murdmaasuuskade kõrvale ka plastmassist minid. Sest juhend ütles: isegi kui ei suusata, peab suusavarustus kaasas olema, ja minisid on kahtlemata mugavam kaasas tassida kui pikki pärissuuski. Ja sõita sai nendega päris lõbusalt ka, nagu võistluskeskuse Andu puhketalu ees proovi tegime.

Võistluspäeva hommikul otsustasime, et jääme siiski tavaliste murdmaasuuskade juurde, sest nagu ütles kohapealne rajainfo Pilvi ja Minni näol: suusatada valikuliselt saab, enam tuleb muretseda jäistel ja lumesulbiga kaetud teedel rattamise pärast. ISC tiim ning ka Mountain Loghome korraldasidki sellele mõeldes ratastel kummivahetuse: esimene kumm sai naelkummi vastu vahetatud. Ja õigusega: rattavahetusala looduslikud tingimused nägid järgmisel hommikul välja sellised, nagu näha lisatud pildil.

Reede õhtu mööduski Andus kaasvõistlejatega lobisedes ning varustust pakkides. Välismaa võistlustelt malli võttes sai iga tiim seekord - minu teada esimest korda Eesti kestvusspordi ajaloos - saata poole raja peale ette kuni 100-liitrise kasti või koti vajamineva varustusega. Ja muidugi oli siis mõtlemist ja nuputamist, mida sinna kasti panna, seda enam, et alade järjekord ega mitte midagi ei olnud teada. Matkaspordi võistlusi varjutab alati ju erakordselt tihe saladusteloor :)

Teine mureküsimus oli jalanõud. Oli selge, et märjaks saavad jalad selles vesises sulbis nii või naa, kanna sa tosse või saapaid. Küsimus on märjakssaamise ajas (saabastega saab pikemalt kuiva jalga nautida) versus kaalus (märgunud saabas kaalub terve tonni ja pead teda terve ülejäänud võistluse kaasas vedama). Otsustasime seega multisporditossude kasuks. Minu murelikku nägu nähes teipis Leivo kõigepealt minu, siis ka enda ja Alari tossud veepidavuse tõstmiseks hõbedase teibiga pealt üleni kinni. Ehk nagu ma ütlesin: kui sellest ka praktilist kasu pole, siis moraalne kasu on ikka. Ja Leivo leiutas uue sõna: tuntud goretexi asemel oli meil kasutusel hõbetex -lisatud fotol on uue tehnoloogia (TM) sünnilugu.

Ette rutates võib öelda, et praktilist kasu oli hõbetexist umbes tunniks ajaks. Kuna me talla alt teipi läbi ei tõmmanud (libe!), läksid teibi servad lumes talla äärest lahti ja kogu koorik lopendas varsti lihtsalt sümboolselt tossu peal. Aga vahet polnud, jalad olid selleks ajaks niikuinii märjad :)

Hommikul viisime rattav vahetusalasse, sõime, toimus viimane instruktaazh ehk kaptenite koosolek, pakkisime suusad transporditavasse olekusse - ning oligi start. Taas välismaa võistluste moodi, proloogi ehk kiire jooksuringiga võistluskeskuse ümber. See oli küll ainult paar kilomeetrit, kuid tõmbas tiimidele siiski parajad vahed sisse, nii et kui võistluskeskusest varustuskotid võeti ja "päris" rajale mindi, ei toimunud see enam katkematus võistlejarivis nagu tavaliselt.

Küll aga tegi proloog mulle selgeks, et pean oma kiiruslikke võimeid arendama. Proloogi kolmanda ja neljanda punkti vahel olin end nii kinni ja "punasesse" tõmmanud, et mustad täpid tantsisid silme ees ja hing oli paelaga kaelas. Polnud parata, pidin tempo maha võtma, aga sellest laksust taastumine võttis pärast oma pool tundi või kauemgi.

Trekkingu etapp oli mööda poollumist maastikku, vahepeal jäälibedad teed. Otepääle omaselt mäest üles, mäest alla. Kui mu hingamine jälle korda sai, püüdsime valget aega kasutades võimalikult palju joosta. Pidevalt üllatas Läti tiim, kes meist ma-ei-tea-kui-mitu korda mööda jooksis, meie neist aga mitte kordagi. Jääb ilmselt lõpuni selgusetuks, mis rada nemad tegid...

Jalgsietapi lõpuosas tuli ületada ka üks lai kraav või kitsamat sorti jõgi. Üsna sügav ja kaetud ebameldivalt nõrga jääga. Ühes kohas oli aga tema kõrgelt kaldalt murdunud puu, kukkudes latvapidi teisele poole kõrgele kaldale. Polnud see palk teab mis jäme ja vetrus kah parajalt, ebameeldivust lisas kõrgelt vette kukkumise võimalus. Okstest kinni hoides sain temast siiski ettevaatlikult üle (pildil stiiliharjutus näha), Leivo ka.

Ja siis jäi meil kahjuks tegemata võistluse parim pilt sellest, kuidas Alar palgil tasakaalu kaotas. Aga tahtmatus vette kukkuda oli nii suur, et mingil imemoel - ma tõesti ei saa aru, kuidas see võimalik oli - haardus ta poole kukkumise pealt käte-jalgadega palgi külge ja jäi sinna klassikalises laisklooma-asendis rippuma. Ronis sel moel kaldale tagai ja tuli uuel katsel õnnelikumalt üle. Siiski olid need jõu- ja ilunumbrid sellise mõjuga, et nüüd oli tema käes kord hing-kinni-tõmmatud tunnet tunda.

Ja oligi suusaetapp. Panime lootusrikkalt suusasaapad jalga (kuivad sokid oli lisatoredus, ehkki imelikul kombel polnud ka läbimärgadega külm olnud - vastupidi, tossu jalast võttes auras sokk nagu saunakeris), tossud kotti ja suusad alla.

Et mõne aja pärast uuesti tossud kotist võtta ja jalga panna (pildil teeb seda Leivo). Suusatamine tundus lootusetu.

Muidugi nägime taas kahel korral läti tiimi. Esimest korda siis, kui nad edasitagasi teel punkti juurde olid oma naisliikme poolele teele ootamata jätnud ja mehed meile, kes me punkti poole teel olime, juba vastu tulid. Seega olid nad meist päris pikalt ees. Teine kord oli aga suusaetapi lõpu lähenedes, kus nad teel vahetusalasse... meist uuesti mööda sõitsid :) Füüsiliselt igatahes ülikõva tiim, peab ütlema.

Olles mõnda aega, suusad käes, jooksu arendanud, jõudsime aga taas lumisematesse oludesse ning jälle oli aeg jalatseid vahetada: tossud koti, suusasaapad jalga. Edasi liikusime vahelduva eduga: kui lund oli, suuskadel, metsa vahel ja maantee servas suusasaabastes joostes või kõndides.

Suusaetapi kolmanda punkti järel juhtus meie võistluse saatust otsustav võtmesündmus. Ees oli üsna pikk, lõpuosas järsk laskumine mööda rohumättalist heinamaad (suusaolusid iseloomustab ka lisatud pilt). Ühel hetkel takerdus üks mu suuskadest mättasse kinni ja tegin efektse õhulennu üle pea. Ehmatusest ja adrenaliinilaksust toibudes tuvastasin, et suusad-kepid on terved, ise ka, ja ajasin end püsti. Kuna kukkudes alati ka pisut haiget saab, ei pööranud ma üldse täheleapnu valusale vasakule pöidlale.

Mõne aja pärast pöörasin küll. Siis, kui osutus, et selle käega on valus suusakepi ümbert kinni hoida, veel enam end edasi tõugata. Ja kui ühes kaardivaatamise-peatuses istuli potsatades (millegipärast kaob tasakaal seistes palju kergemini kui liikudes :) vasaku käe maha panin... oi, raisk, niisugust valu polnud ma vist kunagi tundnud. Ei oska kirjeldada, mis häälitsusega ma seda väljendasin, küllap oli see midagi oigamise ja karjumise vahepealset. Leivo tõstis mind püsti - mul endal lõi valust silme eest selliseid sädemeid, et ei suutnud tõustagi - ja küllap olid ka nemad sellest sama ehmunud kui ma isegi.

Aga... valu taandus normaalsetesse piiridesse ja me sõitsime edasi. Tõsi, nüüd tõukasin ma igaks juhuks ainult parema käega, vasak oli küünarnukist kõverdununa niisama tasakaalu hoidmas. Ja kogu aeg ootasin ma, et küll see valu vähehaaval järgi annab, kui käsi puhata saab. Olemise kiiremaks parandamiseks neelasin ka ühe valuvaigisti.

Ja läkski paremaks. Küllap nii valuvaigisti kui rahuliku oleku mõjul. Meeleolu läks taas heaks, viskasime nalja ja suusaetapi lõpp lähenes aegalselt (ma pole ka kaht kätt kasutades liiga kiire suusataja, eriti aga sellises lumes ja ühe käega), kuid kindlalt. Hoolimata ka sellest, et projekti "suusad alla, suusad alt, suusad alla" sai kordi ja kordi korratud.

Läks pimedaks ja see tõi kaasa hirmu laskumiste ees. Kuna rada oli jätkuvalt mulla- lumesegune, kartsin kõige rohkem uut takerdumist ja haige käe peale kukkumist. Lasksin siis Leivol ja Alaril ees sõita ning jälgisin nende pealampide liikumist: kui need läksid allamäge jõnksudeta ja ühtlasel kiirusel, polnud muret. Jõnksutamise korral võtsin pigem suusad alt ja kõndisin.

Ja oligi rattaala. Lisaülesandega ette rattale minekut teha tiir tõukekelguga (tavaliste jalaste asemel suusad) ja lõhkuda umbes kuupmeeter puid.

Tõukekaga oli mul hea sõita. Toetasin haige käe peopesaga lenksule ja muudkui andsin minna. Lausa lõbus oli, sest see aparaat arendas ikka päris head kiirust.

Puulõhkumis-punktis oli ka võistluse esmaabi. Kuna käsi ikka päris korralikult valutas, näitasin ta arstile ette.

Lülimurd, oletas too esmase katsumise (oi, see oli valus!) järel.

Sain kohapealse kiirlahase ja rohkelt kaastunnet kõigilt punktis olijatelt. Siis said mehed puud lõhutud ja riita laotud ning kimasime tõukekatega tagasi.

Ratast võttes selgus aga tõsiasi, mida olingi salamisi kartnud: ma ei saanud valusa ja lahastatud pöidlaga käega lenksu ümbert kinni hoida. Sain toetada peopäkaga lenksule ja ülejäänud nelja sõrmega haarata, aga sõita niimoodi sel libedal ja sulbisel teel....? Pilt rattavahetusalas on tehtud küll hommikul, kuid õhtuks polnud olud suurt muutunud.

Oi, kuidas ma ei tahtnud katkestada!!!

Meie tiimil läheb alati võistluse viimased kaks kolmandikku paremini kui esimene. Nii selles mõttes, et hakkame siis tavaliselt oma positsiooni parandama, kui enesetunde osas. Nii oli nüüdki just see hetk, kus esimesed raskused olid ületatud oli tekkinud tunne "aga nüüd paneme!"

Nii me - minu algatusel - otsustasime siiski rattasõitu proovida. Alguses polnud vigagi, aga siis hakkas jäine tee viima kiiresti mäest alla. Mul hakkas hirm (muidugi hoo pealt haigele käele kukkumise ees) ja püüdsin aeglaselt pidurdada. Muidugi ma just selle peale siis kukkusingi.

See suuskadel pepuli potsatamise korra valu oli tegelikult köömes, sain nüüd teada.

Ja nii me otsustasimegi tagasi pöörduda ja rattavahetusalast katkestajatena Andusse minna. See nägi välja nii, et Leivo sõitis kahe rattaga (minu oma käekõrval), Alar ühega, ja mina jooksin. Olime põhimõtteliselt valmis niiviisi lõpuni kulgema (ca 12km), sest kui pöidlavärk välja arvata, oli mul jõudu ja energiat küll. Aga kuna esmaabi andjate auto oli kah Andu poole teele asunud, helistati punktist neile, nad pöördusid tagasi ja mina koos oma rattaga sain nende autoga küüti võistluskeskusse.

Kogusime oma varustuse kokku ja sõitsime tagasi Tallinna. Enne veel täitsime ära ühe lisaülesande: söestada priimusel puupilbas ja joonistada oma võistluskaaslasest portree. Need raamiti peakorraldaja Siiri poolt ära ja saime endale mälestuskingituseks.

Nojah. Tallinna ssõidutas Leivo mind traumapunkti, läbisin röntgeni ja sain kinnituse, et esmaabiarstil oli olnud kahjuks õigus: pöidlalüli murd. Kips.

Aga võistluse võitis ISC Rain Lond, Randy Korb, Urmo Alling), teisele kohale tulid "õed Vaherid" ehk õige nimega öeldes tiim ISC2 (Maret Vaher, Ruth Vaher, Sixten Sild), kolmandale Vaude (Reigo Luurmees, Urmo Liblik, Silver Eensaar) ja neljandale Mountain Loghome (Pilvi-Heli Vettik, Andres Minn, Margus Marrandi). Üldse lõpetas 8 võistkonda startinud 20st.
_______
Alaril on suurepärane fotoreportaazh, kust on võetud ka lisatud pildid. Andres Pae kirjutas täpseimalt kontrollaja tabanud võistkonna muljed. Leivo tegi kokkuvõtte läbitud aladest ja esitab huvitava versiooni, et katkestasime protesti märgiks, kuna teised tiimid pöidlaluud ei murdnud ja olukord muutus ebavõrdseks :)