Eile hommikul kostis köögist himus kiljatus ning selle peale kahe põgeneva kassi jooksurobin. (Muidu nad, sunnikud, ühiselt ei tegutse, aga kui põgeneda on vaja, siis huvitaval kombel kablutavad külg külje kõrval - näiteks tolmuimeja eest ühisel nõul voodi alla varjudes). Muidugi oli mu esimene mõte, et kassid said köögis mingi suuremat sorti pahandusega hakkama.
Tegelikult oli Ode endale tassitäie kuuma teed sülle valanud.
Õnneks küll mitte päris keevat, nii et roosalt hõõguvad jalad said pantenoolivahu all üles toibutatud.
Ja kassid, nagu välja tuli, olid lihtsalt ehmunud Ode kiljatusest. Nemad kuuma veega pihta ei saanud.