Ode ja Jüri läksid isaga tolle uue naise suvilasse, nii et ma olin suhteliselt lastevaba. Sest Katit, kes tuli tagasi ööbimiselt sõbranna Estri pool, ei saa ju enam lapseks lugeda :)
Ilm oli äikese-eelne ning ühel hetkel kiskuski toa pimedaks-pimedaks. Tassisin lilled vihma ootuses rõdule - ja siis kähku tuppa tagasi, sest tõusis ülitugev tuul ning vihma tuli kah mitte piiskadena, vaid lausa ämbrist. Vist oligi selle aasta esimene äike...? Pärast seda võib siis palja tagumikuga maas istuda, nagu vanarahvas ütleb.
Maas istumiseks ja ka millegi muu mõistliku tegemiseks oli õues liiga märg. Nii uimlesime Katiga terve ennelõuna niisama ringi. Noh, natuke koristasime, natuke proovisime riideid selga, natuke lobisesime... Siis tuli beibedel mõte minna poodlema .
Vale mõte oli, sest üldse polnud poetuju. Mitte kumalgi. Tiirutasime Ülemiste keskuses ülemise korruse ringi läbi ühtegi poodi sisse astumata. Lõpuks kohusetundest ühte astusime. Ja tulime ära :)
Aga ilm oli vahepeal ilusaks läinud ja asfalt kuivanud. Nii helistasime Kairile ja kutsusime nad rulluisutama. Saku juurde.
Rulluisutamises on minul saabunud areguseisak, st. juba kahel korral pole ma suutnud midagi juurde õppida. Aga kuna ma oa esimeses faasis ikka väga kaua koperdasin, siis ega teine faaski saa rutem minna, onju?
See-eest Kairi tütar Anna (11a), kes alles hiljuti endale rulluisud sai, sõitis nii ringi kui ülejala. Viimast ka väga kiiresti. Pikal paarikilomeetrisel sirgel püüdis teda taga ajada üks Arctic Spordi pluusis osav ja kiire rulluisutajanna, kuid sai ta kätte alles autode juures (mina jälgisin seda kõike muidugi oluliselt tagantpoolt :). "Kuule, sa oled ju väga kiire!" oli naine Annale tunnustavalt öelnud, enne kui uuele ringile läks. Anna ei läinud, ja tagasi sõites jäi ta autos peaaegu silmapilkselt magama. Aga no ausõna, kadedaks võttis: miks minul sellist rulluisuannet ei ole??? :)
Siis olid kõhud tühjad, ning Kairi lastega koju viidud, tegie Katiga kiired grillpraed Pirosmanis. Kiire tähendas küll, et toidu saime kähku kätte pärast tellimuse esitamist, tellimuseni läks aga hulk aega, sest rahvast oli meeletult palju. Saba peaaegu uksest väljas! See koht on kogu aeg üpris popp olnud, nüüd siis ilmselt väga popp.
Siis viisin ka Kati teiste juurde suvilasse ning läksin ise Leivo poole. Valmistusime homseks spordipäevaks - Leivo Tartu Rattaralliks, mina Naisten Kymppiks. Vamistusime - see tähendab, et sõime torti ja jõime minu lemmikmagusat siidrit :)
Õhtu eripära oli meeletu udu. Vanalinna tornid tundusid olevat pilvede sees nagu mäetipud, Pirita tee äärest ei paistnud merd ning nägi ainult paari meetri kaugusele.