Täna käis Leivo meil ja parandas ära arvuti, mis oli juba pikka aega olnud sellises seisus, et ei saanud internetti. Ühesõnaga, internet oli katki. Elioni ADSL-mees, kes varem meil käis, oletas, et mingi kaabel on lahti läinud, aga garantiiajale viidates ei hakanud arvutit lahti kruvima. Jüri arvas, et kuna arvuti ei leia võrgukaarti, siis pigem on võrgukaart paigast ära. Aga kuna tema on 11-aastane alles, uskusin ma Elioni meest rohkem.
Igatahes keeras Leivo arvuti naksnaks lahti, pani võrgukaardi õigele kohale - ja kõik töötas!
Jüri oli jube uhke ja mainis vähemalt kolm korda, et tema oligi nii arvanud, et võrgukaart. Muidu oli ta aga natuke närvis, tahtis kõigest aru saada ja hästi tark paista ja ütles kogu aeg kõige peale, mis Leivo talle õpetas, "Jah, jah, ma tean". No mine võta kinni, äkki teadiski? :)
Aga ühel hetkel ei suutnud ta märkimata jätta "Mul tuli praegu meelde, kuidas isa printeri vastu seina puruks lõi". Mul oli sel hetkel nii palju tundeid - armastus oma poja vastu, häbi, viha... Sasisin Jüri juukseid ja oskasin ainult öelda "See oli temast rumal". Ma ei tea, mis ma peaks tegema, et ta selle unustaks. Või õigemini - sellest üle saaks. Maailm peaks olema laste jaoks kindel ja turvaline koht ning vanemad ei tohiks seda oma emotsioone välja paisates kõigutada...
Igatahes olid lapsd õhinal terve õhtu arvutis, andsid kordamööda oma msn-sõpradele teada, et nad on virtuaalelus ja jälle olemas. Isegi kass tunnetas õhtu tähtsust, seades ennast enne magama minu laptopikotti ja pärast arvuti peale istuma. Siis võtsid lapsed ta kinni ja viisid pessu, mlle tulemusel on nüüd mu voodijalutsis üks märg vettinud kassiniru, saba nagu roots.
Tegelikult alustasin ju kirjutamist internetist. Sest kõige toredam on see, et mul on nüüd kodus ka Wifi! Saan läptopiga voodis istuda ja internetis olla. Näiteks ajaveebi kirjutada, mida praegu just teen.