Mõni aeg tagasi kirjutas IBM Eestit juhtiv Valdo Randpere, et tal on häbi olla IT-firma juht, sest IT on - kõige hea kõrval - viinud inimese moraalse mandumise ja lamestumise teele. No et rate, delfi, kriitikavabalt toodetav sisu, anonüümsed kommentaarid ja kõik muu säärane.
Noh, kui oma äri enam tõsiselt ei võta ja selle pärast häbenema peab, oleks ilmselt aeg sirge seljaga valdkonda vahetada - aga mitte selle üle ei taha ma praegu arutlema hakata. Vaid selle üle, et tõesti-tõesti, internet (ja tegelikult ka televisioon) on mullegi abiks elu... noh, mitte just põhiväärtustega tegelemiseks. Mis aga samas on, vähemalt minu jaoks, ootamatult lõbustav ja leevendav.
Kui mul on juhe täiesti koos, meel must, väsimus tapab ning kõik, mis saab untsu minna, tundub olevat sinnapoole teel, loen internetist näiteks Perekooli foorumit. Vestlusi, kus osalejad lähevad tülli isegi siis, kui keegi küsib, mida tähendab lühend avec - ning üks vastaja ütleb, et loll, avec polegi lühend, vaid prantsuskeelne sõna, teine aga õiendab, et ärgu esimene ülbitsegu siin oma prantsuse keele oskamisega. Järgmine valik on Inno ja Irja päevik - Eesti esimeseks kättemaksublogiks ristitud paik, kus mees, ütleme - meenutab oma endist abikaasat ja tollega seotud isikuid. Või Delfi naisteleht, eriti kommentaarid - koht, kus igaühel on sõna sekka öelda teemadel, kuidas võita meest, kas vaesus teeb haigeks ja kas shoppamine ikka on parem kui seks. Viimasel ajal hakkab pildile rebima ka elu.24.ee oma uudistega, kuidas ujumistrikoo Paris Hiltoni rinnad kenasti esile tõstis.
Pärast seda tundub pärismaailm mu ümber jälle oluliselt parem paik. Ei pea isegi "Meeletu armastuse" taolisi seriaale vaatama.