Ei ole see ikka mingi õige asi, kui nii tähtis sündmus nagu uue aasta algus on pressitud kokku ühte tavalisse nädalavahetusse ja ühtegi lisapuhkepäeva ei ole. Nüüd nagu polegi uue alguse tunnet - vähemalt minul - ja vähemalt mina tunnen sellest küll puudust.
Tööl on kah kaks esimest päeva läinud nii, et pole olnud aega hingegi tõmmata, rääkimata sellest, et istuks kohvinurgas ja lobiseks kolleegidega, kuidas kellelgi uus aasta tuli. Nii olingi juba esmaspäeva õhtul kodus väsinud ja suhteliselt akontaktne, millest on väga kahju, kuna lastel ju koolivaheaeg, võiks ja peaks õhtuti midagi toredat tegema. Ent ülejäänud töönädal tuleb samasugune või hullemgi veel, nii et ergastushetke ei paista.
Enesearmastusele andis hoobi see, et ma ei saanud kutset ühele üritusele, kuhu vist kõik mu koostööpartnerid on kutsutud ja eeldavad ka mind seal nägevat. Tegelen pidevalt vabandamisega, kui rõõmsalt öeldakse, et noh, seal siis näeme või kui mulle lausa kohta hoida lubatakse.
Kõik see mõjub nii, et ei viitsi oma välimusegagi vaeva näha. Juuksuris peaks käima, aga ei viitsi ja ka rahaga tuleb jõulujärgse kokkuhoidlikkusega ümber käia, nii et ilusakshakkamine on holdis. See tekitab omakorda tusatuju, nii et hommikul ei viitsi silmatriipugi teha, et pisutki hoolitsetum välja paista.
Sellisest seisust saab välja ainult nii, et väsimusest ja lontisolekust hoolimata tuleb ise püüda mõnd helget ja meeldejäävat hetke korraldada. Eks ma võtan lähiajal ette. Seniks virin ja kiun.