Kõvadest külmadest on vähemalt niipalju kasu, et Rannamõisa pangale on juba jaanuaris paks ronimiskõlblik jää tekkinud. Täna tegi Jaan seal klubi "noortele" õppepäeva ning koos Leivoga käisin jääronimisoskusi värskendamas ka mina.
Mitte et neid oskusi mul kunagi ülemäära palju oleks olnud, sest jääronimine on mulle ikka sellise natuke heidutava ja pigem kohustuslikus korras kui lõbu pärast omandatava asjana tundunud. Või õigemini, see tundub mulle sellisena kaugelt mõeldes. Ronides on tunne kaasahaarav ja tore, isegi kui kõik hästi välja ei tule.
Ja ilm oli imeilus. Päike paistis ning kui Tallinnas oli külma -15, siis Rannamõisas, mere lähedal, ainult -8. Kalda äärest oli meri kaugelt jääs, kuid jäävaba vesi auras ning läbi uduauru sõitis silmapiiril Tallinki kummituslaev - tundus, nagu hõljunuks ta õhus. Ideaalsed tingimused "Lendava Hollandlase" laadse filmi võteteks!
Ja reielihased olid lõpuks kassidel tehtavast pingutusest täiesti haiged - just nii, nagu Jaan jäätreeningutel alati nõuab: "Homme peavad ikka jalad valusad olema!"
Pärast käisime vaatamas, kas ka Jägala juga juba ronimisjääs on. Jääs oli küll juba kolmveerandi ulatuses, aga ronimiskõlblik veel mitte - liiga märg.
Ja õhtul tahtis Leivo mind veel jooksma meelitada, et XDreamiks trenni teha - aga ma enam tõesti ei jaksanud. Või ei viitsinud. Praegu seda kirjutades on küll juba kahju.