Eile öösel käisime Leivoga pimedat Tallinnat pildistamas. Õigemini Leivo pildistas, mina käisin. Niisama kaasas siis. Ja ilusad pildid tulid.
Ei ole just erakordne avastus, et öösel on kõik hoopis teistsugune ning tajud hoopis teistmoodi ja teisi asju. Pildistamise lõpus ütles Leivo, et lähme veel ühte kohta, kust on Tallinnale hea vaade. Sõitsimegi, üles Lasnamäe nõlvale kanali kohal.
Ja äkki, seistes õhe madala müürijupi ääres, kust kõrvalt trepp alla viis, tuli mul pähe üks mõte ja vormus sõnadeks veel enne, kui temast õieti arugi sain:
"Kuule... Kas sa tead, kus siin endine loomaaed on?"
"See ongi," ütlesLeivo mõnevõrra üllatunult.
Mul on vanast loomaaiast ainult kaks mälestust. Üks, et sinna tuli trammiga sõita (minu jaoks oli siis ja on tramm üks eksootiline ja väga harva kasutatav sõiduvahend, elasime ja elan ju trammiteedest eemal). Ja teine, et seisime üleval mäerinnatisel ja vaatasime alla karupuuri. See oli tsementeeritud, minu mäletamist mööda veidi kaldpinnalise põrandaga ja seal kasvas üksik kuivanud puutüügas. Karu istus selle puu kõrval ja ema ütles, et talle ei tohi kommi visata. Seegi on meeles, sest meil tegelikult ei olnudki kommi kaasas. Oli tuuline ilm ja mul oli väga külm, aga ma ei tahtnud edasi minna.
Leivo ütles, et kohas, kus ma seda küsisin, olid tegelikult olnud vist kitsed, aga ma ei väsi arvamast, et äkki siiski karud. See mälestus oli lihtsalt nii tugev.
Vanast loomaaiast sõidan ma tegelikult iga päev kanalis mööda, kui tööle lähen. Nüüd siis ka tean, et ta seal nõlva sees on.