Eile käisime Pirita metsas rattaga sõitmas. Ja kuna Leivo oli vahepeal rääkinud Paksu Margareta ja Patkuli treppidest allasõitmise näitamisest, siis sõidu lõpu eel ütlesin, et tahaksin näha küll.
Kahetsesin oma huvi juba Paksu Margareta puutrepi juures. Seal võttis Leivo "stardirajal" ehk teel sisse suure hoo ja lausa lendas sellest trepist alla.
"Muljetavaldav," kommenteerisid isegi kutid, kes oma trikiratastega mäenõlval hängisid.
Siis sõitsime edasi Patkuli treppide juurde. Mina jäin alla ootama, Leivo sõitis kaugemalt ringiga üles.
Uhh, need trepid olid palju kõrgemad ja järsemad ja rohkemate astangutega kui mõttes mäletasin. Ja kahes kohas käänuga niikuinii. Ma enam üldse ei tahtnud näha, kuidas Leivo sealt alla sõidab.
Aga ta muidugi sõitis.
Kõige järsema trepiastangu juures panin ma vist korra isegi silmad kinni :)
Tean ammu, et selline (ekstreem)sport, kus on oht haiget saada ja ennast vigastada, ei ole minu jaoks. Nüüd selgus, et minu jaoks ei ole ka vaatamine, kuidas kallis inimene seda teeb. Sest lisaks kohapealsele hirmule nägin seda veel ka terve öö unes.
Õnneks jõudis Leivo ka unenägudes iga kord tervena alla.