Eile, laupäeval, sõitsime Elioni Spordiklubi suvepäevadele Kõrvemaal. Suvepäevadel oli muidugi ka ametlik programm ja võistlusmängud, kuid kuna need eeldasid ka jalgpalli jms mängimist, siis võtsime mina ja Leivo kaasa lapsed+jalgrattad ning tegime Leivo juhtimisel omapäi jalgrattaretke.
Hommikune retk algas Oja talust ning viis läbi Aegviidu Änni järveni. Läbi Aegviidu sellepärast, et saaks käia poes ning osta Karu õlut - et oleks ikka nagu Roheliste rattaretkelgi, soe õlu alati kaasas. (Ette rutates võib öelda, et soe õlu võib maitseda üllatavalt hea!)
Änni järves käisid lapsed in corpore ujumas, ehkki järves oli: 1. muda, 2.suured kivid (mille otsa mõnigi põlv sai ära löödud) ja 3. külm vesi (minu arvamus). Leivo tegi loodusfotosid seeriast "Lõunasöök", kus domineerisid ämblik ja putukas ning putukas ja õis, ja lõpuks ka meie kõik. Seda siis, kui sõime hea isuga kringlit (mis võinuks olla umbes kaks korda suurem). Siis sõitsime edasi Harakajärve poole.
Harakajärv asub raba servas, nii et lapsed said jalgade all tunda õõtsikust kallast ning jalgupidi soojas samblavees solistada. Mina avastasin palju suuri murakaid ja õitsvad jõhvikad - paistab, et tänavu tuleb suurepärane marja-aasta!
Ekstreemseima rabaelamuse saime aga tagasiteel, kus läbimiseks valitud metsasiht ootamatult läbi raba kulges. Paks püdel turbakiht oli nii pehme, et kõik solberdasid poole sääreni sees. Jüri oli esimene, kes kõvalt pervelt maha astuma juhtus, ning raba neelas ta tugeva toeka jala sügavalt endasse. Oh seda kurinat ja lörinat, mis järgnes katsetele jalga välja tõmmata! Ja muidugi vajus selle käigus sisse ka tema teine jalg, ja selle väljatõmbamise käigus taas esimene... Lõpuks oli ta siiski tagasi kõv(em)al maal.
Kati aga ohverdas oma sandaali soojumalale. Nimelt ostis ta paar nädalat tagasi mingist Hinnapommi-tüüpi kauplusest ilusad - no isegi väga ilusad - 150-kroonised sandaalid. Ent jätkuvalt pole me nii rikkad, et osta odavaid asju - juba nädal pärast ostmist lagunesid sandaalid märjaks saades ära. OK, liimisin ja parandasin. Soo aga oli nende jaoks liig mis liig! Kõigepealt eraldus tald ühel sandaalil, nii et Kati jäi selle jalaga paljajalu, kohe varsti kordus sama teise jalaga. Nii jätkaski ta paljajalu, ja minu suureks kergenduseks polnud pehmes mudas ja samblas ühtegi salakavalat orki.
Jüri hakkas rabateel mõnevõrra torisema, kuid see möödus, ja jõudsime õnnelikult lõunasöögiks laagripaika.
Pärastlõunalplaanisime sõita Paukjärvele, eks ikka taas ujuma. Leivo lubas, et seal ujub ka tema, mina endas nii kindel ei olnud (ikka see külma vee teema). Paraku osutus aga, et teed Paukjärve suunal on Kõrvemaale kohaselt kõrbelised ehk kohati päris paksu pehme liivaga kaetud. Muidugi pole liivas mõnus sõita, ja eriti Jüri tüdines sellest ära. Aga rääkisime teel sellest, et ebameeldivas olukorras ei tohi tuju kaotada ja masendusse langeda, sest siis muutub olukord kohe veel masendavamaks - ja nii oli meil kahekesi koos täitsa tore sõita, ehkki liiv aegajalt meeleolu miinusmärkidesse viis. Kati, Ode, Laura ja Ramses sõitsid koos Leivoga eespool. Eriti tubli oli Ramses, kes ihust-hingest püüdis kõigist mägedest üles sõita, ja väga edukalt. Aga edukusest tähtsam oli just see tahtmine, püüdmine ja pingutamisvalmidus. Alla ei tohi anda!
Mägine ja liivane tee oli hea võimalus harjutada ka pidevat käiguvahetust - et rattaga ei saa sellisel teel sõita nii, et paned ühe kõigu sisse ning uhad sellega kuni lõpuni. Ja ma mäletan, et kui mina õppisin sõitma käiguvahetajaga rattal, siis ma lihtsalt ei julgenud algul käike vahetada. Ja hiljem kippusin seda unustama. Aga neid kogemusi mäletades on mul hea aru saada, miks Jüri ja Ode oma elu käiguvahetamisega lihtsamaks ei tee, ja püüda seda neile aegajalt soovitada ja meelde tuletada.
Kõrvemaa on imeilus, pidin taas kord tõdema. Lisaks raba maalilisusele saime imetleda lainjaid oose kanarbikuga - see on oma üksluisuses nii haarav, et mul jääb alati hing haigeks seda vaadates ning tekivad nimetud imeigatsused...
Aga kuna meie aeglane liivakulgemine tähendanuks seda, et me õhtusöögiks õigaeks ajaks tagasi ei jõua, pöörasime mõni aeg pärast Soodla jõge tagasi ning naasime väikese tiiruga Venemäe torni juurde. Ujumiskohaks sai seejärel Mustjärv- järv, mis õigustab oma nime tõmmu laukavee värvi pinnaga ning sadade, võibolla tuhandete mustade konnakullestega kaldavees. Leivo tegi neist ka pilti ning lapsed püüdsid pihku, et vaadata, kas neil on juba silmad ja jalad. Kati, Jüri ja Ode käisid ka ujumas, väiksemate jaoks oli vesi liiga sügav ja vetteminek liiga järsk (mingit palki pidi sügavasse vette ukerdamine). Ning Leivo tahtis kindlasti just Paukjärves ujumas käia, nii et temagi ei läinud.
Sellel pildil on Kati Mustjärves (mis pildilt paistab küll päris sinine)...
ja järgmisel on Leivo Mustjärve kaldal.
Vahepala. Naljakas, mingites olukordades ununeb mul kirjakeel. Konnakulleste sebimist vaadates kangastus mul pilt lapsepõlvest, kus samasugune elu kees varsakapjade-konnakapsaste vahel meie sauna taga sookraavis (mis praegu on peaaegu kuivaks jäänud). "Näh, porkapead," ühmas vanaema, minu Väljaotsa Memm, ja seletas, et neist kasvavad konnad. See oli minu jaoks rabav ime ning käisin seejärel iga päev kraavi juures porkapeade konnaks kasvamist uudistamas (tegelikult ei tohtinud ma sinna minna, nii et seda tuli teha salaja). Meeles on kraavi salapärane lõhn, lirtsuv jalgealune, putukate sirin, väike hirm hinges...
Ja nii ei tulnud mul nende emotsioonide peale 30 aastat hiljem kuidagi meelde, mis on konna-algete õige nimi. "Näete, vaadake, tulevased konnad!" oskasin ainult öelda. Vist oli Leivo või Kati lõpuks see, kes õige sõna välja ütles ja mu kimbatusest päästis...Ja vahepala lõpp.
Öösel plaanisime teha lastega (meiega seltsis ka Alar enda omadega, Karli ja Kertuga) öömatk - aga üllatus-üllatus: ööd ei olnud. Oli ainult hämarus, mis õigel põnevusel tekkida ei lasknud, ning nii tüdisid Ode ja Kertu üsna varsti ära. Pöördusin nendega laagrisse tagasi, ja mitte väga kaua hiljem naases samalaadsel põhjusel ka kogu ülejäänud seltskond.
Alloleval pildil on meie punases telgis (sellest punane valgus!) ärkvel Kati, tagaplaanil magava Ode pepu. Nimelt suutis Ode end kuidagi "valepidi" keerata.
Leivo aga realiseerisoma Paukjärve-unistuse järgmisel hommikul, kui seltskond tugevaid rattureid varakult Paukjärvele põrutas. Edasitagasi retk koos ujumisega võttis neil ca 2 tundi, samas kui meie olime eelmisel päeval jõudnud poolele teele kolmega :)
Järgmisel päeval oli algselt plaan olnud minna Nelijärvele, kuid kui hommikune ilm pilvitas ja Leivo oma pesakonna kiivrid otsustavalt kotti pakkis, loobusime ka meie sellest mõttest ja läksime hoopis maale.