Laupäeval tegime maal Leivoga taas rattatiiru - vahelduseks Valgejõe-Loksa teelt vasakule poole ehk siis marsruut Vanaküla-Kolgaküla-Kolga-Murksi-Parksi-Vanaküla.
Seiklused algasid juba Kolgakülas, kus valitud tee pärast viimast maja hääbuma hakkas. Just nimelt hääbuma, mitte ei lõppenud: vana tee oli lihtsalt kasutamata ja muutus lõpuks metsa väljaveotee või pooleldi kinnikasvanud sihi sarnaseks. Õnneks leidsime metsast teise raja, mis mööda järsakuserva ja metsaheinamaad meid taas tagasi tsivilsiatsiooni viis.
Imetlesime lagunenud Kolga mõisakompleksi kunagist hiilgust ning asusime tagasiteele. Parksi küla piirimaile jõudes tahtis Leivo kaardi kokku voltida, sest arvas mind siin juba niiöelda oma tagahoovis olevat, kus iga tee ja maja selge. Tegelikult aga - nii imelik kui see pole - olen ma sellesse, meile kõige lähedasemasse naaberkülla, imeharva sattunud. Paaril korral klassiõe Maili juurde, kui ta siin oma isa juures oli, ja vist korra koos isaga siinse traktoriomaniku juurde mingit töökaupa tegema. Parksi kogu oma elusuuruses on mulle aga tundmatu.
Ja me eksisime Parksis mitu korda ära :)
Sest Parksi on klassikaline hajaküla: hargnevad teed viivad ainult majadeni ja lõppevad seal. Vist viimasena leidsime õige haru, mis Valgejõe teele välja viis.
Pühapäeval igatahes valisime rattaringiks harjunud suuna: läbi Nõmmeveski ja Joaveski ranna poole, seekord Eruni.