Roheliste Rattaretk, arvult 17., viis tänavu taas tagasi aegade algusse - Ida-Virumaale, kust ta "Kuidas elad, Virumaa?" nime all kunagi alguse sai.
AD 2006 võiks sellele retoorilisele küsimusele vastata juba: "Tänan küsimast, hästi." Muidugi on kaevandused ja lagunevad tööstusmonstrumid ja rahvastikuprobleemid ja tööpuudus ja kõik muu, aga minu meelest - ning mitte ainult rattaretke mulje põhjal - on mingisugune lootus sinna kanti tagasi tulnud. Ja Kiviõli kandis on isegi oma Alpid :)
Tänavuse retke põhitegija oli kindlasti tolm. Kevad on olnud jahe ja kuiv, lausa põuane, ning kõik tolmab. Teed tolmavad, põllud tolmavad, isegi telkimiseks kasutatav heinamaa tolmab. Igal õhtul olime pealaest jalatallani kaetud peene valge, halli ja punaka tolmuga, sõltuvalt sellest, milliseid teid pidi valdavalt sõit toimus. Alloleval pildil oleme valgetolmusel teel Aidu karjääris, paremalt esimene rattur on Jüri.
Tolmu mahapesemiseks sai Katil, Jüril ja Odel reedel ka ujumishooaeg avatud. Esimene laager oli Uljaste järve ääres ning kuna ilm oli reedel olnud soe, sumatasid vapramad rattaretkelised järve. Lapsed siis kah. Jüri ja Kati isegi ujusid väikse tiiru, külmakartlikum Ode kastis end märjaks ja tegi paar tõmmet. Mina valvasin kaldal vapralt riideid ja olin nõus pigem tolmu taluma kui vaevalt kümnekraadisesse vette minema. Segaste asjade tegemiseks on ekstreemsport, eks ole, mitte mõnusad vaba aja üritused.
Kuna ilm oli soe, sai meie nelikul sõidu märksõnaks F. F nagu fluid, vedelik siis. Selgituseks: millegipärast eelistavad lapsed viimasel ajal loba ajada inglise keeles. Tegelikult on see päris naljakas, sest võõras keel on ju selline anonüümne ning sõnadel pole nagu õiget tähendust. Kui ütled teisele "retarded", tundub see ju hoopis teisem kui öelda "alaarenenud" ning "fart" leebem kui "peeretama". Aga see selleks. Igatahes tahtsid palavuse tõttu kõik pidevalt juua, eriti Jüri, kellel ei tundunud joogist kunagi küllalt saavat. Tema hüüdnimeks sai siis F-Man ning tema kütuseks oli vedelik. Ode see-eest tankis end väsimushetkedel kohukestega.
Selges eesti keeles olid aga tee ääres teavitavad sildid, mis mitte vähem najakad ei olnud kui laste loba.
Esimesel päeval sõitsime korralikult läbi kogu rattaretke raja. Seda pidi olema 50 km, kuid oli tegelikult 61 (meie ja ümberkaudsete kompuutrinäitude keskmine). Kuna Ode oli arvestanud 50 järel tuleva laagriga, oli ikka tõeline masendus, kui jäätisemüüja teadid öelda, et laagrini on veel oma kümme kilti. Kati ja Jüri sõitsid siis ees minema ning meie Odega tulime tasapisi taga. Polnudki lõpuks nii hull midagi.
Teisel päeval lõikasime lõpu eel maha kaks suurt sakki ja sõitsime Viru-Nigulast otse laagripaika Kalvi külje all. Päevateekonnaks ca 75 km, kuid see oli ilmselgelt vähe, sest Jüril ja Odel jätkus liiga palju jõudu lollusteks ja omavaheliseks togimiseks. Päeva parimad hetked olid aga allasõidul Kunda sadama poole: sile asfalt, hoogne langus ja S-kurvid. Juba sellepärast tasus Virumaale tulla! Pildil on aga vana Kunda tsemenditehas - koht, kust Eesti tsemenditootmine alguse sai.
Kolmas päev oli Jüri kustumise päev. Tegime tiiru mööda rannajärsaku kruusateid ning kolistasime läbi Aseri, kusjuures teele jäi ka paar pikka võhmalevõtvat tõusu. Peterburi maanteele välja jõudes oli Jüri sellest nii torssis ja trotsi täis, et ei tahtnud edasisõidust kuuldagi. Sõitsime siis mööda maanteed Padale ja sealt otse Sondasse.