Pühapäevase pika rattatatrenni käigus sõitsime Leivo ja Alariga läbi Nissan Maratoni raja ehk 73km Paldiskist Tallinnasse. Kogukilometraazh tuli minul pisut üle 90, kui juurde liita ke hommikune kulgemine Balti jaama ja pärast finishist koju.
Tähelepanuväärne oli veel see, et Leivo leidis üles 3 nädalat tagasi kaotatud kummiheeblid. Nimelt eelmisel treeningsõidul aitas ta ühels sõitjal purunenud ketti parandada, ning kummiheeblid pudenesid kuidagi rohu sisse ja jäidki sinna. Kuna aga koht lagunenud naja lähistel oli meil hästi meeles, said ca 10cm pikkused ja maskeerumise nimel loomulikult ka musta värvi heeblid ootamatult kõrgeks kasvanud rohu seest siiski avastatud.
Aga sõitjaid oli peale meie muidugi rohkesti - samal päeval toimus ka seesama Nissan Maratoni võistlussõit. Ainult selle vahega, et meie kolm alustasime Paldiskist kell 10 ehk siis kaks tundi enne võistluse ametlikku starti. Minul oli veel kange tahtmine kihlvedusid sõlmima hakata, et kus kohas esimesed võistlejad meile järele jõudma hakkavad, aga mehed ei võtnud vedu, vaid arvasid, et meil on nii suur edumaa, et kui me pikalt piknikku ei pea, jõuame enne võistlejaid lõppu välja. Neil oli tegelikult ka täiesti õigus. Me tegime rajal kaks peatust (ühel sai õlitatud rataste kette ja teisel pisut söödud), kuid sellest hoolimata jõudis enne meid finishisse ainult viis põhisõidu võistlejat ja umbes sama palju lühikese matkaraja sõitjat. Liider Alges Maasikmets kimas meist mööda mõni kilomeeter enne Harku metsa, ülejäänud juba Harku metsa sees: pikal ja raskel rajal olid vahed ikka päris pikaks veninud.
Rada oli keeruline, kuid elamusrikas. Kiviklibustest ja augulisest kruusateedest, juurikarohketest kitsastest metsaradadest ja lahtisest liivast ma ei räägigi, kõige rängemad olid ikka järsud tõusud ja laskumised. Mina muidugi kõndisin enamiku neist (eriti laskumistest) ja see pole mingi näitaja, aga raja iseloomust annab märku see, et isegi Leivo tuli ühel laskumisel rattalt maha (mida minu silmad pole seni veel kunagi näinud). No aga see laskumine oli ka selline, kuhu Künnap laskujate turvamiseks juba tugiköie üles paneks :)
Sellel Leivo tehtud pildil ma parasjagu laskun ühest mäest - pildil ta millegipärast ei paista ta üldse nii järsk olevat :)
Proovisin paarist mäest ikka ratta peal kah alla tulla. Üks proovimistest lõppes tee ääres olevas sügavas augus - rada oli kitsas ning tuli keerata puu ja augu vahelt, aga kartes lenksuga puu taha kinni jääda, keerasin liiga augu poole. Aga kord nähes, et kukkumine polegi nii hull, oli järgmisi laskumisi juba kergem ette võtta.
Vahepeal sõitsime Alari lapsepõlvemaadel ehk tema suvila läheduses. Siis oli minul palju abi ja moraalset tuge Alari teadmistest "järgmise kurvi taga on liivaauk", "siin tuleb nüüd hüpekas" jms - hea julge oli sõita!
Kirkamad hetked rajal: kahe paekiviastmega hüpekas, järsk laskumine alla oja juurde ja selle kivise oja ületamine (pärast muidugi sama järsk tõus teisest kaldast üles), põllutöömasinatega lõhki ja hiigelrööbastesse sõidetud põlluveer ... Tüütuim oli pooleteisekilomeetrine rappumine Harku metsa kandis, kus taguots viimast vatti sai ja keel hammaste vahele kippus jääma.
Finishisse jõudes oli aga ülitore - täitsa võistluse tunne tuli :) Nägin ära ka karini sõbranna Merle mehe Rauli finisheerumise. Temast on tõeliselt kõva jalgrattur saanud - Nissan maratoni lõpetas ta lausa 10. kohal! Mäletan, et kui ta kolm-neli aastat tagasi hakkas tõsisemalt ratast sõitma, siis Merle nurises, et mees on muudkui rattaga ja rattaga :) Nüüd aga oli Merlegi lapsega finishis vastas ja kõik paistsid väga rahul olevat.
Erimärkus rongisõidu kohta. Kell 8:35 väljuvale rongile oli maratonlaste jaoks broneeritud neli vagunit, kus ratturid koos ratastega siis tasuta Paldiskisse sõita said. Keegi usin Elektriraudtee töötaja otsustas aga, et kui broneeritud ja Paldiskisse, siis tuleb nende uksed kuni Paldiskini suurte metallklambritega sulgeda, et vahepealsetes jaamades vale rahvast sisse ei tuleks. Paraku Lillekülas, Nõmmel, Keilas jm elavad ratturid olid arvestanud kodujaamas pealetulekuga. Pärast nõutut perroonil edasitagasi sagimist siirdusid nad koos oma rattaga sinna, kuhu said - esimesse tavareisijate vagunisse. Kui see mõne jaama järel juba ümmargust kuju hakkas omandama ning ei rattaga ega rattata rahvas enam sisse ei mahtunud, tundus asi konduktorile ilmselt juba kahtlane ja ta tuli uudistama, kui palju reserveeritud vagunites ruumi on. Need olid loomulikult kolmveerandtühjad! Siis oli liigusinal klambrimehel muidugi jooksmist, et klambrid ära võtta :)
Sellel Leivo tehtud pildidl oleme mina ja Alar ühes kolmveerandtühjas vagunis.
Alari tehtud pildid: http://users.emt.ee/~alar/paldiski_05/
Leivo tehtud pildid: http://www.ekstreem.ee/pildialbumid/05%20Paldiski%20Tallinn%20rattasõit/