Esimesed soojad ilmad inspireerisid ka mind eelmise nädalavahetuse eel jalgrattalt sügisese Xdreami kuivanud soppa maha nühkima. Sorry, mu ustav Marin, et sügisel niimoodi puhastamata seisma jäid!!!
Reedel sõitsin üksi esimese tiiru: kodu-Vabaõhumuuseum-Kalamaja (kuna hakkas tibama, plaanisin Leivo poolt varjupaika küsida, aga see sunnik oli Piritale jooksma läinud)-Pirita (lootuses Leivot kohata, aga ei kohanud)-tagasi koju. Kuna ratta spidomeeter ei töötanud, siis ei teagi, kui palju sõidetud sai.
Laupäeval pani Leivo spidokasse uued patareid ja läksime koos sõitma. Vahepeal keskmiselt iga kilomeetri järel peatusime, et minu spidokat tuunida - õigemini küll seal sees ratta mõõtu õigeks panna, et spidokas GPSiga ühesugust vahemaad näitaks. Sõitsime Tabasalu ja Rannamõisa teedel, kokku 51 km.
Ja pühapäeval! Pühapäeval täitis Tallinn-Paldiski rongi 17 ratturit, kel kõigil plaan ühistrenni raames ratastega Paldiskist tagasi Tallinna sõita. Mõni tugevam, Leivo näiteks, sõitis muidugi ka Paldiskisse rattaga :) Mina aga olin selle ühistrenni pärast üsna mures olnud, sest minus istub veendumus, et ma pole just maailma tugevaim rattur. Eriti selle kokkutulnud seltskonnaga võrreldes. Aga õnneks oli kõigil tegu kevadise ühe esimese trenniga, nii et väga laamendama ei hakatud. Pärast Keila-Joa võileivapeatust jagunes grupp küll kaheks ja hiljem mõlemad grupid vastavalt kiirustele veel mitmeks osaks, aga igal juhul jätsin endale päris positiivse mulje seal ratta otsas. Viimased kilomeetrid oli hea sõita koos Maarega, kellega koos siis Soosambla väravas uhkelt finisheerusime. Distants kokku 62 km, lisaboonuseks esimesest päikesest õhetav näonahk.
Ja kui sügisel olin juba end veenda lasknud, et rattakomponendid vajavad väljavahetamist, siis praegu jälle tundub, et no ühe hooaja võib sõita veel küll. Kui sõidu algul oligi kaaskodanikel ütlemist mu ratta "siutsumise" kohta, siis pärast mõnest mudaloigust läbisõitmist lakkas isegi see :)