Pühapäeval tegime koos Leivoga läbi Jõelähtme rattamaratoni pooldistantsi. Noh, et ma ikka valmistuks Xdreamiks :)
Kohe üsna alguses algasid vinkavonka ülesalla sõidud. See oli minu meelest sõidu toredaim osa! Võibolla aga pingutasin seal liiga õhinal üle, igatahes rabas mind distantsi viimases osas väsimus nagu kott. Seal, kus tuli sõita mõnisada meetrit üle suurte killustikutükkide, liikusin uimaselt ja nägin kõike nagu aegluubis. Küllap liikusin samamoodi :) Leivo sheeris minuga kaasavõetud banaane - ja olemine läks kohe palju paremaks.
Aga suuri killustikutükke ei taha ma pärast seda siiski hulk aega näha, arvan ma :)
Ka Kreete tegi taas väga tubli sõidu, seekord koos oma trennikaaslastega.
Leivole oli aga sellest ca 38km rattajalutamisest vähe, nii et tema sõitis pärast rattaga koju. Mina ja Kreete mõnulesime autos ja poleks küll mõeldagi tahtnud, et peaks ratta seljas ka Tallinna väntama.
Muide, selle maratoni raja kirjeldus oli selline, et ajas mulle tõelise hirmu nahka. Kui kirjelduses domineerivad sõnad "single-track", "ohtlik laskumine", "muda", "läbimatu kraav", "NB! liiv!" jne, siis endas vähem kindlad ratturid (loe: mina) tunnevad kõhedust. Leivol kulus hulk aega, et mind veenda, et Xdreamidel olen ma selliseid "ohtlikke laskumisi" ja "muda-alasid" küll ja küll teinud, einult et siis pole keegi enne foorumis ja rajalegendis hoiatanud, et ohtlik on :)