Üsna mõtlematult ütlesin jah, kui Leivo küsis, kas ka mina tulen Jõelähtme rattamaratoni proovisõidule. Eelmise aasta matkaraja läbisõitmisest olid vahepealse aastaga alles jäänud ainult head mälestused, mis seal siis tänavugi hullu. Hea trenn.
Sellest, et midagi on valesti, hakkasin aru saama juba kogunemise ajal: kohal olnud rohkem kui 50 inimesests olid kõik peale minu olekult ratturid. Ah et millest see rattur-olek välja paistab? No kõigepealt rattakingade kandmisest, aga see võib olla petlik ja seda ei tasu usaldada: ka rattaamatöörid harrastavad viimasel ajal üha rohkem neid klõpsuga kingi jalga toppida. Eksimatult väljendub rattur-olek aga viisist, kuidas oma jalgratast vaadatakse ja puudutatakse ning muidugi ka tõsiasjast, et kõik on omavahel tuttavad ja puhuvad inside-juttu singlitest, tubeless-kummidest, niplitest ja mõrvarlaskumistest.
No aga ega minagi pole mitu aastat asjata iksdriimidel ja mujal muuhulgas ka rattaga seotud spordis käinud: oli minugi jaoks tuttavaid nägusid ja sai ajada ka mitte-ratta-juttu. Ent kui ratturid kõrval nalja viskasid, et ei tea, kas õhtul ikka teatrisse jõuab, sai vähehaaval selgeks, et Leivo oli mulle delikaatselt ütlemata jätnud, et sõit tuleb pikk ja raske. Ja kõige krooniks veel tähistamata rajal.
Noh, egas midagi. Siin ma kord olin ja väga hirmus ei hakanudki. Lubasin, et proovin ratturitel võimalikult kaua kannul püsida ja kui maha jään, siis pole hullu: piirkond on tuttav. Toeks oli ka korraldaja telefoninumber, mis paluti enne starti telefonidesse salvestada ning teadmine, et poole maa peal on Jägala joa juures piknikupeatus.
Algus oli täiesti normaalne. Mööda teed ka :) Siis aga keeras heinamaa peale ja kohe tuli muidugi hakata ka tõusu võtma. Ja nii jäigi. Vahepeal oli täitsa Xdreami tunne, kui tuli ratas ka õlale võtta ja võsast läbi pugeda (ma parem ei hakanud kujutlema, kuidas läbib seda lõiku mitusada võistlejat). Nojah, laskuda tuli vahepeal muidugi ka ja ühel pangaveersel laskumisel õnnestuski mul konkreetselt külili kukkuda - no ei ole mul selle mägikitse omadusi, kellel nõlval käimisest ühel pool pikemads jalad on. Mina käitusin nagu see kits siis, kui ta ümber pöörab, st kukkusin nõlvast külg ees alla :) Õnneks oli endalgi pigem naljakas, aga haiget ei saanud. Isegi ei ehmuda ei jõudnud, nii kiiresti käis see ja sama kiiresti sain end üles upitada.
Kehvem lugu oli see, et selliste tehniliste vigurkohtade toel rebis juhtgrupp end minust lahti. Esialgu säilis veel silmside, aga kui pärast ühte (sedapuhku sujuvamat) laskumist tuli järsult paremale pöörata, siis järgmisest mäest üles ukerdada ja sealt vasakule minna... siis polnud äkki enam silma ees mitte ühtegi teist ratturit. Ja tee hargnes... no ma ei tea, vist vähemalt kolme suunda esimesel ristmikul ja siis veel nii umbes viite (OK, see on muidugi liialdus) järgmisel.
Kohmitsesin veidi nõutult seal mäe otsas, kuni minuga liitus Xdreami kaudu tuttav Anneli, kellega olime rajal ennegi paar sõna vahetanud, ja pikk Igor (kellega nimepidi tutvusime tegelikult alles hiljem teel). Juhtgrupp oli silmist kadunud ja tagant tulijaid veel ei paistnud, nii et valisime siis kolmekesi kõige tõenäolisema raja.
Mis muidugi osutus valeks.
Korraks tekkis väike kahtlus, kui tagasi vaadates tundus, nagu oleks järeletulijad tagasi pöördunud. Oletasime, et ju neil sai siiber ja otsustasid sama teed pidi tagasi minna - aga tegelikult tuli ühest kohast lihtsalt järsult ära pöörata. Nagu hiljem selgus.
Jõelähtme maratonil annab eksimisest märku see, kui oled kahtlaselt kaua tee peal sõitnud. Nii hakkas meilgi üha kahtlasem tunne, kui muudkui mööda teed uhasime, kuid ei vasakul ega paremal ühtegi ratturit nähtavale ei ilmunud. Oo, siiski seal ees... lisasime tempot - ehh ei, see oli laupäevahommikuselt kulgev külamees!
Nojah, mis siis ikka - võtsime Igori sabas suuna Jõelähtme kiriku poole. Aitäh siinkohal sellele Kalevi särgis Igorile hea tuuletegemise ja vedamise eest! Mul muidugi oli tunne, et tema jalad liiguvad rahulikult ja nagu muuseas ja ta muudkui läheb, sams kui mina muudkui sipsin ja rabelen, et mitte maha jääda, ehkki käigud on maksimumi ehk 3. ja 8. peal... Aga mingil moel jõudsime Anneliga arutada, et peaks minema Jägala joa juurde ja piknikukohas teistega taas kokku saada. Hõikusime seda ka Igorile, kes vahepeal tahtis paremale ära keerata, ja jätkasimegi kolmekesi.
Joa juures helistas Anneli korraldajatele ning Igor leidis ühe ratturist tuttava, kes samuti meiega seltsis. Piknikuplats osutus olevat Linnamäe hüdroelektrijaama juures ja nii kimasimegi sinna.
Oodata tuli muidugi kaua. Et liiga külm ei hakkaks, tegime Anneliga väiksemaid ringe ja ta õpetas mind tõuse võtma (ja muuhulgas tuli välja, et eelmisel aastal sai ta Jõelähtme rattamaratoni pikal distantsil naistest kolmanda koha... pärast mida tuli mul tahtmine teda lugupidamise märgiks teietama hakata :)
Ja siis jõudsid juba ka korraldajad-rajameistrid ja veel mõningase ootamise järel ka Sõitjad. Just nimelt suure algustähega. Leivo oli kohe ees, aga mul oli suur rõõm ülbitseda, et kuidas tal siis nüüd nii kaua läks, et mina juba ammu kohal olen...
Ülbitsemise karistuseks arvas Leivo aga seda, et ta ei anna mulle autovõtit, vaid sõidame koos edasi. Mis muidugi oli vale mõte, sest juhtgrupp pani ajama oluliselt kiiremini kui mulle Leivo-poolsest lükkamisest hoolimta sobinuks... ja nii jäime kahekesi sõitma. Kuni ees paistis veel kolm ratturit. Pingutasime end sappa, et teada saada, et nad on otsustanud otse mööda teed finishisse sõita.
See sobis mulle igatahes väga hästi :)
Kogu loost võib aga välja tuua kolm moraali:
1. Tee endale selgeks, kuhu sa lähed ja kes sinna veel tulevad (ja kas sina ikka sellesse seltskonda passid).
2. Kui ka oled vales kohas, siis kuidagi ikka saab ja isegi eksimine võib olla tore.
3. Kui oled hingelt rattur, mine kindlasti Jõelähtme rattamaratonile. See on äge. Nädala pärast on küll rada vähem pehme kui praegu, aga kompensatsiooniks on ära sulanud paaris kohas olnud jääsillad.