Juba teist aastat käisime Leivoga Jõhvi Balletifestivalil. Seekord siis vaatamas "Uinuvat kaunitari" Peterburi balletiteatri esituses, külalistena kaastegevad Age Oks ja Toomas Edur Inglise rahvusballetist. Nii et ühed maailma kuulsaimad kultuurieestlased on nüüd oma silmaga nähtud.
Ega me balletiharidus eelmise aastaga võrreldes just hüppeliselt tõusnud ei ole, aga ei peagi olema balletiharitlane, et kõrgest klassist aru saada. See oli ikka lihtsalt ime, mida Oks-Edur tegid: gravitatsiooni ja konte pole nende jaoks ilmselt olemas, samuti ka nii inimlikku asja nagu pingutus ja valu... Pealtnäha, ma mõtlen. Ja parem ei hakka mõtlema, milline eluaegne töö ja ränk vaev on selle taga... Eesti Ekspressi persooniloos on poetatud, et Age Oks tahab lavalt ära sellepärast, et ei jaksa enam valu kannatada...
Jõhvi kontserdimaja oma tuledesäras oli keset valgustatud parki sama ilus kui eelmisel korral. Ainult et nüüd oskas seda imet oodata.
Ja nagu eelmisel aastal, olid ka seekord meiega samal etendusel Anneli ja Urmas: kõigist Jõhvi Balletifestivali etendustest oleme juba kahel aastal endale sama etenduse leidnud :)
Kui see Jõhvi nii kaugel ei oleks, võiks seal sagedaminigi käia.