Õhtul voodisse heites hakkas Jüri äkki kurtma, et ta on vist haige. Et halb olla ja hirmus köha. Aga et see köha kaunis tehtult kõlas ja enne voodissseheitmist mingist haigusest märki ei olnud, hakkasin ma kahtlustama väikest simulandimängu. Homme on nimelt Jüril Kristiine ja Põhja-Tallinna piirkonna koolide vaheline matemaatikaolümpiaad (omas koolis ta võitis ja läks piirkonnavooru edasi) - aga erinevalt Katist ei taha tema üldse olümpiaadidel käia.
Noh, veeretasime siis nii- ja naapidi juttu ja lõpuks tulid lausa pisarad ja tunnistus, et ta ei taha homme kooli minna kunstiõpetuse tunni pärast. Et õpetaja kiusab teda ja oli andnud koduseks ülesandeks ühe A3 pildi joonistada, aga tema sellele nõmedikule küll midagi joonistama ei hakka.
Kunstiõpetajaga on Jüril pikka aega probleemid olnud. Talle nimelt üldse ei meeldi joonistada, aga õpetaja on selline, kes arvab ikka, et kui laps midagi hästi palju peab tegema, siis hakkab see talle meeldima. No aga Jüri puhul on joonistamine see, et ta teeb oma lehele paar sirgeldust ja sodib värvipliiatsiga üle (et kähku valmis saada) ja ta ajab kõik oma neli sõnnisõrga vastu, kui peab hakkama parandama ja ümber tegema.
Mulle endale ka ei meeldinud joonistada (et mitte öelda: vihkasin seda), nii et saan temast suurepäraselt aru. Paraku peab aga koolis mingite klassideni siiski sellega arvestama, et õpetajad eeldavad ka mõningast värvipliiatsitele ja guashshidele pühendumist.
Rääkisime siis veel nii- ja naapidi, et kuidas ta saaks kunstiõpetuse tunnid valutumalt üle elatud. Püüdsin õpetada, et ärgu ta õpetaja pahandamist hinge võtku (see on üsna kuri õpetaja küll), ja tehku Jüri kuldne kesktee ehk poole rohkem sellest, mida ta ise arvab ja poole vähem sellest, mida õpetaja eeldab. Lõpuks Jüri rahunes ja ronis minu ettepaneku peale ka voodist välja, et hakata joonistama seda probleemset kodu-lisaülesannet.
Et tal natuke lõbusam oleks, kraamisin ka mina oma olematu kunstiande kapipõhjast välja ja kloppisin tolmust puhtaks. Jüri joonistas pildi, kuidas tantsuhiir kassi eest oma urgu põgeneb, ja urus on loomulikult veel palju tantsuhiiri, juustu, viljaterasid ja pehme pesa hiirepoegadele. Mina andsin kõrvalt delikaatselt nõu stiilis, et hiire ja kassi vahelise tühja ruumi võiks näiteks lillepõõsaga täita ja et ümbrus valge ei jääks, võiks ehk taeva siniseks värvida ja sinna päikese teha... Ja kuna ülesandesse kuulus ka see, et osa motiive pidi olema ajalehest või värvilisest paberist välja lõigatud ja pildile kleebitud, tuustisime mööda vanu zhurnaale väljalõikekohti otsides ja kleepisime detaile, nii et pea märg... Pooleteisetunnise pusimise peale sai valmis igati vahva pilt, ja kell 11 sai Jüri ka lõpuks uuesti magama, sedapuhku väga õnneliku olemisega.
Ja haigusest polnud loomulikult enam juttugi!
Aga matemaatikaolümpiaadile pean teda homme ilmselt siiski viima minema. See on küll lähedal, Pelgulinna gümnaasiumis, aga kardan, et muidu ta lihtsalt ei lähe ja ütleb õpetajale, et unustas ära.